Regulaarne veredoonorlus ei välista paljusid suguhaigusi

Foto: SCANPIX

Ehkki veredoonor võib vähemalt kohe pärast vere andmist olla kindel, et ta ei ole nakatunud HIV, B- või C-hepatiidi ega süüfilisega, võib ta siiski olla mõne muu, vere kaudu mitteleviva suguhaiguse kandja.

Nii et kui keegi peaks väitma, et on täiesti terve, kuna käib regulaarselt doonorina verd andmas ja seal ju igasuguseid haigusi nii või naa kontrollitakse, siis ei tasu seda juttu puhta kullana võtta. Et kõik võimalikud suguhaigused välistada, peaks end kindlasti eraldi arsti juures testima.

Naistearst Kai Haldre selgitas, et veredoonoreid uuritakse inimese immuunpuudulikkuse viiruse (HIV), B- ja C-hepatiidi ehk nakkusliku kollatõve ja süüfilise suhtes. Need on haigused, mis võivad levida nii vere kaudu kui ka mitmesuguste kehavedelike kokkupuutumisel ehk seksuaalsel teel.

Kuid kõikidest sugulisel teel levivatest haigustest moodustavad need, mille olemasolu saab verest määrata, vaid väikese osa – enamiku suguhaiguste diagnoosimiseks peab Haldre sõnul materjali võtma nakatunud piirkonnast.

Näiteks võib veredoonorina kontrollitud inimene olla enese teadmata nakatunud klamüüdiabakteri, papilloomiviiruse, genitaalherpese, gonorröa või trihhomonoosiga - ühtki neist haigustest vereproov ei tuvasta.

Papilloomiviirusesse nakatub Haldre sõnul mõneks ajaks enamik seksuaalselt aktiivseid inimesi ning enamasti saab organism viirusest jagu ilma ravita, küll aga võib see viirus suurendada emakakaelavähki haigestumise riski naistel.

Olenevalt sellest, millist nakkust on põhjus kahtlustada, võetakse naistel proov kas emakakaela kanalist, tupest, väliste suguelundite nahalt ja limaskestadelt või uriinist; meestelt kas uriinist või kusitist.

«Sugulisel teel levivad mikroobid kanduvad inimeselt inimesele üle ka oraalse ja anaalse vahekorra käigus. Seega, kui on oldud oraalses või anaalses vahekorras, siis tuleb vastavalt haigustekitajaid otsida kurgukaartelt ja suust ning pärakust,» lisas Haldre.

Tavaline analüüs ei pruugi haigust kohe näidata

Suguhaiguste testimisel tasub silmas pidada ka seda, et kui enamikku neist veredoonorile tehtavad analüüsid ei näita, siis tavalise arsti juures tehtavad analüüsid ei pruugi jällegi kohe pärast nakatumist tuvastada vere kaudu levivat haigust.

Nimelt uuritakse tavaliselt arsti juures verre tekkinud antikehasid, veredoonoritel aga haigustekitajate geneetilist materjali RNA näol.

Viimane annab kindlama tulemuse, kuna antikehade teke verre võib võtta mõned nädalad või kuud aega ning äsja nakkuse saanul ei pruugi tavaanalüüsid seega nakkust näidata. Haigustekitaja geneetiline materjal RNA saabub aga organismi koos haigustekitajaga.

«Kui on vähegi olnud nakatumise võimalus – kaitsmata vahekord või kondoom purunenud ja partneri haiguste ja uuringute kohta teave puudulik – tasub ennast kontrollida. See kehtib nii naiste kui meeste, nii heteroseksuaalsete kui homoseksuaalsete suhete kohta. Samuti on mõistlik ennast kontrollida enne uude seksuaalsuhtesse sukeldumist,» soovitas Haldre.

Haigustekitajate määramise edukus sõltub arsti sõnul sellest, kui palju neid on. «Kui on saadud värske nakkus, siis kohe järgmisel päeval ei pruugi õnnestuda nakatunud materjali katsutisse püüda. Kui haigustekitajad on mõne päeva paljuneda jõudnud, on positiivne testivastus tõenäolisem,» selgitas ta.

Suure nakatumise riski puhul soovitas Haldre võtta paari päeva jooksul antibiootikume, mis surmavad enamiku võimalikest haigustekitajatest. «Ravi saamiseks tuleb mõistagi arstile pöörduda. Naistearstile, meestearstile, suguhaiguste arstile ja noorte nõustamiskeskustesse pöördumiseks ei ole perearsti saatekirja vaja.»

Naistearst tuletas samuti meelde, et järjepidev ja hoolikas kondoomi kasutamine on ainus vahend, mis kaitseb enamiku seksuaalsel teel levivate nakkuste eest.

«Kondoom on tõhus just nende nakkuste puhul, mis levivad kehavedelikega - klamüdioos, gonorröa, HIV - mis on ka kõige tõsisemate tagajärgedega nakkused. Puutekontaktil levivate nakkuste korral, nagu inimese papilloomiviirus, kubemetäid ja sügelised, pole aga kondoomist kuigi palju kasu.»

***

Kus saab testida?

Alla 25-aastased noored saavad analüüse anda tasuta noorte nõustamiskeskustes. Veel saab analüüse anda naha- ja suguhaiguste arsti juures, naised saavad ennast testida naistearsti juures ja mehed meestearsti juures.

Samuti on Eestis olemas ja levinud internetipõhine kodus testimise võimalus – analüüsi erinevate haigustekitajate geneetilise materjali määramiseks saab endalt ise võtta ja laborisse saata.