Marina Lohk: võimuvõitlus linade vahel

Foto: Aivo Kallas

Mehed kurdavad, et naised ei algata ise seksi või on voodis liikumatud kui puupakud. Naised kurdavad, et mehed ei näe piisavalt vaeva komplimentide, hellituste ja eelmänguga. Üks on teisega tihedalt seotud, kuid nagu ikka, tekib küsimus - kumb oli enne, kas muna või kana?

Ehk et kui mehed näeks rohkem vaeva, tahaks ka naised meestele samaga vastata. Või kui naised näitaksid seksi osas üles rohkem initsiatiivi, viitsiksid ka mehed naistega rohkem vaeva näha. Mõlemalt poolt vaadatuna on asi justkui lihtne, kas pole? Kuid kes teeb selle esimese sammu ja millest see probleem üldse alguse saab?

«Kui naine ütleb, et pea valutab, on asi mehe jaoks selge – täna seksi ei tule. Kui naise hellitustele vastamise asemel keerab mees naisele voodis selja, lööb naise peas kohe ohutuluke põlema: midagi on totaalselt viltu.»

Nii kirjutas ajakirjas Psühholoogia Sinule seksuaal- ja paariterapeut Mare Pruks ja meie portaali kommentaatorid hakkasid kohe lamenti lööma. Et ka mees on inimene ja miks siis mehe puhul seksist keeldumine nii ebanormaalne on.

Vastus on ju tegelikult lihtne. Kõik saab alguse stereotüüpidest. Et mees on jahtija, mees on see, kes tahab, algatab, juhib mängu. Kuid üha rohkem võtavad naised tänapäeva maailmas ohjad enda kätte - töös, suhetes, elus tervikuna. Ja miks mitte ka voodis?

Kuid kuidas reageerib sellele ürgmees, kes on harjunud sellega, et mehed ei nuta, ei näita tundeid välja ja naised alistuvad mehe tahtmistele, mitte ei taha niivõrd ise? Et tema mehelikkus on justkui küsimuse alla seatud ja jahtijast on saanud jahitav, tõmbub ta endasse ja saadab naise pikalt.

Naine aga imestab, tõesti, et mees ja ei tahagi seksi? Mis mõttes? Ning järgmine kord, kui mees talle ise läheneb, ütleb ära. Kusjuures tõenäoliselt üldsegi mitte meelega, vaid hoopis seetõttu, et tema iha sai mehe keeldumise ajal alla surutud ja nüüd ei olegi tõepoolest isu…

Ja mis teeb naise keeldumise peale solvunud mees? Tõmbub taas endasse. Ei räägi. Hakkab jooma. Läheb sõpradega välja. Ja ehk leiab lõpuks ka uue silmarõõmu, keda saab oma mehelikkuse tõestuseks jahtida…

Kirg või armastus?

Kõik stsenaariumid pole loomulikult ühesugused. Sest kõik inimesed on erinevad ja kahe inimese kombinatsioonid ettearvamatud. Kuid tõsi on see, et ühes terviklikus suhtes, kus kaaslaste vahel pole võimuvõitlust igapäevaelu tasandil - olgu selleks siis kodutööde tegemine, karjäär, laste kasvatamine või midagi muud - ei tohiks seda olla ka voodis.

Kui partnerid on kõiges võrdsed - võrdsed selle sõna kõige paremas tähenduses, võrdsed nii, et mõlemad on oma olukorraga rahul ja kumbki ei tunne ennast allasurutu või väheväärtuslikuna -, siis ei tohiks tekkida probleeme ka sellega, kes ja kui palju suhtes parajasti seksi algatab. Ei tohiks tekkida probleeme ka sellega, kes keda hellitab ja kuidas. Sest võrdses suhtes tahavad mõlemad võrdselt anda, mitte vaid vastu võtta.

Ja loomulikult pole asi pelgalt võrdsuses. Asi on ju tegelikult tunnetes. Ja selles, et armastuseks nimetatu ei olegi tihtipeale armastus. Armastus ei ole egoistlik, armastus ei väljendu mitte omamissoovis, vaid soovis anda. Ja kui annad, annad siiralt ja südamest, siis saad ka vastu.

Miks me räägime pidevalt seksist ja mitte armastusest? Sest füüsilisest tõmbest, seksist saavad alguse nii paljud suhted, mida peetakse armastussuheteks. Kuid just siia ongi koer maetud.

Kui suhe ehitatakse üles kirgliku seksi peale - sest uus ja sümpaatne inimene on ju ikka põnev, hormoonid möllavad ja omavahelise sobivuse korral ongi alguses asi väga kirglik -, siis tegelikult ei jõuta teist inimest õieti tundma õppida ning uudsuse võlu hääbudes kaob ka iha. Sest iha toetavad, hoiavad hõõgumas sügavamad tunded, mis aja jooksul peaks hoopis kasvama, mitte aga hääbuma.

Peavalu pole vabandus

Mare Pruks ütleb, et kui naisel pea valutab, siis on kõik selge, ja kui mees seksist keeldub, on midagi totaalselt viltu. Kuid kas tegelikult pole mitte nii, et midagi on totaalselt viltu nii ühel kui teisel juhul?

Iga naine teab, et kui tegemist pole just mõne tõsisema haigusega, siis lihtsa väsimuspeavalu puhul teeb hea seks vaid head, mõjub tervendavalt. Ja toob veel pealegi hea une. Kuid peavalu seksist loobumise põhjuseks tuues peituvad tegelikud motiivid ilmselt palju sügavamal.

Ja vahet pole, milliseid vahendeid ja vabandusi kasutavad partnerid selleks, et pea liiva alla peita - olgu selleks siis peavalu, väsimus, töömured või miski muu. Ohutuluke peaks põlema lööma just selle peale, kui seksiga seonduvast ei juleta omavahel avatult rääkida.

Kui paarisuhe ise on terve ja partnerid omavahel siirad ja avatud, siis tõelistest tervislikest muredest, mis seksi takistada või vähem meeldivaks teha võiksid, peaksid nad ikka suutma omavahel rääkida. Ja kui vahel tõesti väsimus murrab, siis pole see heas suhtes ka probleemiks. Küll aga viitab pseudovabanduste otsimine sellele, et mõra on suhtes endas.

Ka seksi või õigemini sellest loobumise kasutamine karistusvahendina viitab sügavamatele probleemidele, sest manipuleerimine ei tohiks mitte mingil juhul kuuluda ühe terve paarisuhte juurde. Ja paratamatult karistab naine (või mees) sellist võtet kasutades ka iseennast.

Seks ei tohiks olla relvaks võimuvõitluses. Kuid kui see selleks on saanud, tuleks ilmselt vaadata endasse ja küsida ehk ka kaaslaselt - julgelt, ületades hirmu selle pärast, mis saab siis, kui kõik lagunebki nüüd ja siinsamas koost - milles asi?

Sest kõige hullem on teha nägu, et kõik on korras, mängida räpaseid mänge ja teeselda midagi, mida tegelikult ei ole. Probleemid seksiga ei pea tähendama suhte lõppu, küll aga tähendab seda tihtipeale nende eiramine.