João Lopes Marques: täna kõige kõhnem, homme pisut tüsedam…

João Lopes Marques Foto: Erakogu

Eelmisel nädalal ajakirjast The Economist loetud lühike lõik vallandas minus põhjaliku introspektsiooni. Vältimatu. Mind rabas arusaamine, et kaaluteema kummitab naisi palju rohkem, kui oskasin aimata: «Üle poole noortest naistest väidab, et jääks pigem veoauto alla kui läheks paksuks.»  

Vabandust?! Ma kordan: «Üle poole noortest naistest väidab, et jääks pigem veoauto alla kui läheks paksuks.» Selline on kokkuvõte uurimusest USAs, mis on kahtlemata üks ülekaalulisemaid riike Maal.

Oih, tundub olevat hullem kui akne…

Olles sedavõrd radikaalse tulemuse suhtes skeptiline, saatsin meili oma sõbrannale Triinule: «Kas on tõsi, et tüdrukud paanitsevad ülekaalu pärast nii tohutult?» Vastus oli lakooniline: «Veoauto alla jäämise jutt on liialdus, aga kaal on tüdrukute seas üks põhiteemasid küll …»

Enam ei saanud ma asu ja käisin kiiresti üle põhilised Eesti, Hispaania, Portugali ja Prantsusmaa naisteportaalid. Järeldus? Jah, kilogrammid on sellel kontinendil bestseller. Meedia kütab seda piltidega «normaalsest naisest», mis vastab aga üha vähem tegelikkusele.

On ütlematagi selge, et säärane ülekaalualarm on meestele arusaamatu. Meie sugu on ses osas otse antipood: ülekilod meest kuigipalju ei heiduta, samas kui naisele on ülekaal võrdne surmanuhtlusega; mehe tõeline hirm – alakaal – on naise suurim eesmärk.

Sarnane sooline erinevus tuli välja ka ühes selle aasta varasemas Eestis tehtud uuringus: Eesti naistest kannatab toitumishäire all 7,7 protsenti, meestest aga 1 protsent.

Kallis lugeja, ennetades sinu terast küsimust: jah, mehed vaatavad naisi hindava pilguga ja paljud hoiavad ka korpulentsemast liigist eemale; jah, ka mehed on meedia loodud stereotüüpide ohvrid nagu teised; jah, paljud mehed ajavad taga trofeed; jah, loomulikult võivad naised olla mõnevõrra lopsakamad, kui nad tahaks.

Tegelikult on aga feromoonidel palju määravam tähtsus kui kõhupunul.

Hiljutine Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) uurimus näitas, et Eesti naised on kõige kõhnemad kogu Euroopas. Siinne kontinendi madalaim keskmine kehamassiindeks 23,5 on muljetavaldav. Ent tähelepanu: pärast mõõna saabub tõus. Ostujõu suurenemise ja McDondaldsi sisseimbumisega inimeste harjumustesse on kõikjal paraku kaasnenud ka rasvumine ja ülesöömine.

Ma ei kahtle, et geenidest sõltub väga palju, aga ei saa olla kokkusattumus, et briti tüdrukud on ühed tüsedamad, nende naabrinnade prantslannade siluetid aga maailma ühed elegantsemad. Ühiskonnast tulenevad mõjud on õigupoolest olulisemad, kui võiksime ette kujutada, ja kindlasti on kultuuriline surve naistele vähemalt üks põhjustest, mis seda nähtust seletab.

Kuidas on seis aga Eestis? Surve alati seksikas olla on meeletu: naistevaheline tihe konkurents oblige ja vene nukukesed loovad põhjamaise stiili kõrvale oma standardi. Arusaamatutel põhjustel on mehed siin endiselt troonil ja saavad sõrmenipsu peale oma tahtmise.

Aga loori all susiseb. Nimetage seda revolutsiooniks, kui soovite: eesti naised reisivad rohkem, nad on rahaliselt iseseisvamad ja kaugelt haritumad kui eesti mehed.

Tulemus: nende edukus sõltub üha vähem nende ilust. Erootiline kapital on oluline, aga postmodernses maailmas ei ole see enam vältimatu eeldus.

Võin ausalt nentida, et võrreldes ajaga, kui ma käisin Eestis esimest korda ehk ligi kümme aastat tagasi, on siin palju muutunud. Tänavapildis on stilettosid vähem ja – mis olulisem – pontsakamaid neidusid pole mitte ainult rohkem, vaid on ka ilmne, et nende enesehinnang on hoopis teisem. Euroopa 2010 rekordile vaatamata on lisakilod ka siin pidurdamatu trend.

Nagu paljud teised postsovetlikud riigid, seisab ka Eesti otsustaval teelahkmel:

1. Eesti tüdrukud aktsepteerivad ühiskonna survet ja hoiavad ennast nii vormis kui võimalik, ükskõik millise pingutusega see ka ei tuleks;
2. Eesti tüdrukud lepivad alateadlikult kokku mõnevõrra vabamas (ja inimlikumas) üldises arusaamas ideaalkaalust.

Suhtumine «Kuule-mu-väikesel-kõhul-pole- viga-midagi» oleks mõistagi riigis, mis uhkeldab Euroopa saledaimate tüdrukutega, küllaltki pragmaatiline otsus. Võib-olla mitte kõige tervislikum. Samas oleks see loomulik – ja inimlik – viis vältida, et Eesti naised peaksid kunagi ütlema, et nad eelistavad veoauto alla jääda. 

Meie keha võib olla meie tempel, aga… Meil kõigil on ometi õigus olla õnnelik ning ebakõlade vähendamine on esimene samm, et seda saavutada. Täna kõige kõhnem? Kena, aga homme arvatavasti pisut tüsedam.

*Valik João Lopes Marquesi arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis» .

Tõlkinud Teve Floren