Kuidas valmistuda pimedaks ajaks?

Foto: SCANPIX

Aastaajad ei vahetu mitte ainult looduses, vaid ka inimestes. Me kõik läbime erinevaid eluperioode, mida saab tinglikult aastaaegadeks nimetada, kirjutab isikliku arengu treener Kaido Pajumaa oma portaalis sisekosmos.ee.

On aegu, kui meie elus paistab päike, ja tundub, et nüüd on lõpuks võimalik õnnelik olla. Kuid juba üsna pea võivad selle kontrastiks esile kerkida situatsioonid, millest me isegi kuulda ei taha. Rääkimata siis nende kogemisest.



Universumi tsüklilisus


Kord jõudsin ma mõtteni, et kui inimeste elu oleks lihtne, ei oleks elul üldsegi mõtet. Mis kasu on sellest, kui kõik oleks üks lust ja lillepidu? Kellele see kasulik oleks? Jah, see oleks kasulik meie väikestele minadele, kes siis naudingupidu saaksid pidada, aga suuremas plaanis jääks areng seisma. Me ju kasvame läbi valu.



Kasvu läbi valu võib märgata näiteks möödunud või jätkuvast majanduslangusest. Jah, kahtlemata oli see paljude jaoks väga keeruline periood - nii indiviidide kui ka ettevõtete jaoks - , kuid masu kasu oli puhastus. See puhastas turu ebaefektiivsetest ettevõtetest, ja see puhastas meie mõistuse illusioonist, et elu ongi lihtne.



Siiski, nii nagu kogu Universum on tsükliline, on seda ka majandus. Ja kui isegi tänaseks ei ole veel masu ümber saanud, saab see ühel päeval ikkagi. Tsüklilisus on lihtsalt meie maailma kõige universaalsem omadus - algab päev, lõpeb päev; algab elu, lõpeb elu; sööme kõhu täis, kõht läheb jälle tühjaks; lapsed sünnivad, lapsed saavad täiskasvanuks. Ükskõik, kuhu tähelepanu suunata, ilmneb seal tsüklilisus.



Meelerahu eespool tsüklilisust


Suvel on lihtne õnnelik olla. Päevad on pikad ja meid ümbritseb päike. Kuid ka see ilu on vaid osa ühest universaalselt tsüklist, ja nüüd, septembris, olgu selleks siis kalendrikuu või sinu «elukuu», on vaja end ette valmistada pimedaks ajaks. Kuidas seda teha?



Esimene samm on lahti lasta vastupanust. Kui sinu elu on hetkel langustsüklis, siis teadvusta, et see on tsükkel, igipõline eluliikumine, ja sul ei ole mõtet sellele vastu võidelda.

Jah, muidugi võib su mõistus öelda, et sa peaksid sekkuma ja seda muutma, ning mõnikord ongi see vajalik, kuid saa hetkeks teadlikuks, et praegune hetk on just selline, nagu see on.

Kui sa koged hetkel midagi oma elus, siis järelikult on see juba juhtunud. Kui kristallvaasi killud on põrandal, siis järelikult on vaas juba kukkunud ja purunenud. Sul ei ole mõtet enam pead vaevata selle üle, kas ja kuidas sa oleks võinud kukkumist vältida - mõtle parem, mida nende kildudega peale hakata.



Sama kehtib ka elus. Kui su elus on juba mingi halb asi, siis järelikult on see juba juhtunud. Vastasel juhul ei saaks sa seda kogeda. Nüüd saad sa ainult mõelda, mida ja kuidas edasi teha. Ja lisaks, kuidas seda teha ilma meelerahu kaotamata?



Sõltumata sellest, kas sinu elu sulle meeldib või ei meeldi, oled sina seda elu kogemas. Ning see on väga oluline punkt - kogemine. Kogemine on objektiivne, selle heaks või halvaks kategoriseerimine aga subjektiivne. Ükski kogemus ei saa olla absoluutselt hea või halb, sest näiteks midagi, mis sind tohutult piinab, võib minu jaoks täiesti tähtsusetu olla.



Et kogemuste objektiivsust ning subjektiivsust meelerahu loomiseks ära kasutada, soovitan ma sul elu langustsüklite vältel üha sagedamini endalt küsida: «Kes hetkel kogeb?».

Selle küsimuse kaudu tood sa oma tähelepanu ära kogemuselt, mis sulle negatiivseid emotsioone valmistab, kogejale endale. Kui sa seda piisavalt järjepidevalt teed, võid sa ühel hetkel märgata väga huvitavat nüanssi: sõltumata kogemuste dünaamikast, nende intensiivsusest ja emotsionaalsest värvingust, on kogeja ise alati staatiline. Kogeja on täiesti sõltumatu kogemustest, see on justkui lõuend maalri käes, kes sinna erinevaid kujundeid visandab.



Mõtle iseendast ka kui lõuendist. Sina, ma mõtlen päris sina, oled sõltumatu ning muutumatu taust oma elukogemustele. Olgu selleks tärkav kevad paarisuhtes või sombune sügis äris - lihtsalt vaata, kuidas erinevad elukihid sinu elulõuendil kujundeid moodustavad ja oma lõputut elumängu mängivad. Võimalusel ja soovi korral sekku, aga ära pane oma meelerahu tulemustest sõltuvusse. Kas lõuend saab kurjaks, pettub või on hirmunud, kui maaler sellele koleda pildi visandab?