Lugeja kirjutab: elus on kõik võimalik, ka lapsega koos

Pilt on illustreeriv. Foto: SCANPIX

Lastesaamine ja -kasvatamine peaks olema puhas rõõm, ironiseerivad lapsevanemad armsa kõnekäänu ümber. Ja ongi puhas rõõm, ainult pisikeste bürokraatilis-majanduslike mööndustega, kirjutab Heidi Hanso.

Planeerimata lapseootele

Minu elu on alati olnud üsna seiklusrikas ja planeerimata – seda näitavad minu 27 eluaasta jooksul tehtud välisreisid, projektipõhised töösuhted ja impulsiivsed otsused. Just nii, planeerimata, Küprosel suvist töö-lõbuelu elades, sain ma ühel toredal päeval šoki, kui rasedustestilt kaks triipu nagu kissis kassisilmad vastu vaatasid.

«Ma olen kõige ebastabiilsem inimene, keda ma tunnen,» mõtlesin endamisi ega teadnud, mida ette võtta. Loomulikult helistasin oma maailma parimale ja kõige tasakaalukamale emale, kes mind maha rahustas ja leidis, et aeg on ju totaalselt õige.

Ma olin 25 aastat vana, elu kuumas välisriigis hakkas end ammendama ja et pisut stabiilsust mu ellu tuli tema hinnangul ainult kasuks. «Sul ongi aeg suureks kasvada,» võttis ta kokku. Kuigi ma polnud «suureks saamise» ja stabiilse elu mõttest just vaimustunud, tundsin ma isegi, et see beebi peab tulema ja nii ta läks. Tulin Eestisse 2009. aasta novembris tagasi, teadmata, mis kõik ees ootab.

Tagasi kodus

Enne välismaale kolimist oli minu viimane tööandja pankrotistunud ning pika äraoleku ajal oli lõppenud mu ravikindlustus. Kõikidele rasedatele hakkab haigekassa kehtima alles raseduse kolmandast kuust, aga sinna oli mul veel pisut aega.

Loomulikult ei osanud ma seda kusagilt järele uurida, enne kui sain günekoloogilt ultraheli ja rutiinse vereanalüüsi eest ligi 1000-kroonise arve. Kirsiks tordil oli fakt, et kui kliinikust välja jalutasin, oli ka mu auto teisaldatud...

Lisaks vasardas kuklas mõte vanemahüvitise suurusest, mida arvutatakse lapse sünnile eelnenud kalendriaasta sissetulekute põhjal. Vanemahüvitist ei tule palju, teadsin kindlalt, kuna suurema osa ajast veetsin ju seigeldes välismaal. See omakorda tekitas juba etteruttavalt hirmu, et ma ei tule beebikasvatamisega majanduslikult üksinda toime.

Tööle rasedana

Olukorras, kus mul polnud sissetulekut ja soojal maal kõrvalepandu kahanes kiiresti, ei osanud ma nutta ega naerda. Hakkasin rasedana tööd otsima, aga mitme nädala jooksul ei suutnud ma mitte midagi tõsiseltvõetavat leida. Tegu oli ju 2009. aasta sügistalvega, mil Eesti oli masu kõige mustemas augus.

Ühel hommikul otsustasin, et sean sammud tuhandete teiste kombel töötukassa poole. Lukustasin just enda taga ust, kui helises telefon ja mulle pakuti toimetada üht teleprojekti. Hetkegi mõtlemata võtsin süllekukkunud töökingituse vastu.

Ma sain tööd novembri keskel ja minu õnneks vedas mul väga tööandjaga, kes oli nõus mulle vana aasta sees kogu projekti mahus avansi tegema, et mu emapalk kasvõi pisutki suurem saaks.
Töö ise oli aga nii intensiivne, et rasedusele ma eriti mõelda ei jõudnudki. Vähemalt oli tervis korras, kõhubeebi arenes usinasti ja jaanuaris sain teada, et millalgi 2010. aasta juunis peaks sündima üks pisike plikatirts.

Unistus dekreedirahadest

Aga uue aasta esimesel kuul lõppes ka töö. Olin palunud tööandjal teha minuga töövõtuleping, mis kestis paberite järgi üle kolme kuu (täpsemalt kolm kuud ja üks päev), sest nii sain ma lisaks haigekassa ravikindlustusele ka tööandjapoolse kindlustuse, mis tähendanuks dekreedirahasid enne sünnitust.

Paraku unustati mulle haigekassast mainida, et lisaks kehtivale töölepingule peab ka nende kolme kuu ja ühe päeva jooksul laekuma haigekassale tööandjapoolne sotsiaalmaks, mida minu eest maksti kõigest kaks kuud ja dekreedirahad olid jälle unistus.

Olukord oli tobe: mul oli raseda ravikindlustus, regulaarsed kontrollid ja uuringud tasuta, aga kuidas ma peaksin tulevale beebile võimaldama vajalikud asjad ja leidma võimaluse end beebi sünniks ette valmistada? Sissetulek oli vaid hetkeline, maksmist vajasid ka igakuised elukulud, pangalaenud ja mobiiliarved.

Olgu, kriitiline lugeja võib öelda, et otsinud siis enne stabiilne töö ja teinud asju nii, nagu neid ikka aetakse, et alguses tööle, siis tanu alla, siis laps ja dekreedirahad ja majalaenud jne. Paraku minuga lihtsalt nii ei läinud. Kõike ei ole alati võimalik elus nii täpselt planeerida.

Lõpurasedana sissetulekut otsides

Sünnituseni olid samas veel mõned kuud aega ja mul tuli vaatamata kasvavale kõhule uus töö leida. Märtsi alguses sidusin end taaskord ühe intensiivsevõitu meediaprojektiga. Ka sellel projektil oli fantastiline tööandja, kes tegi minuga tähtajatu töölepingu, maksis makse ja nägi palju vaeva selle uurimisega, kuidas nii saaks, et ma ikkagi igatsetud dekreedirahad kätte saaksin.

Ettevõttele pole selline käitumine sugugi kasumlik, liiati, kui on teada, et niikuinii on töösuhe ajutine ega jätku pärast lapsesaamist. Mul lihtsalt vedas.

Projekt lõppes mais ja mina sain lõpuks ometi hakata keskenduma särtsakale pisipiigale, kes mu kõhus endast üha aktiivsemalt märku andis. Käisin isegi rasedatele mõeldud võimlemises - minu arvates maailma kõige humoorikam trenn! -, kus pallikujuliste kõhtudega naised veel suuremate pallide otsas end üht- ja teistpidi liigutasid ja kohmakalt ringi hüplesid. Aga tolku oli sellest palju.

Ja ühel heal hommikul laekus mu arvele ka dekreediraha, mille abil sain tasuda kitsikuses elatud aja jooksul tekkinud võlgu, üürida suurema korteri ning viimaks ometi soetada beebile vajalikud asjad.

Pere ja sõbrad suureks toeks

See oli tohutu kergendus, sest ausalt öeldes ei tea ma, kuidas muidu oleksin toime tulnud. Inimesed minu ümber aitasid mind niigi, kuidas suutsid. Minu perekond, minu lähedased sõbrad ja sugulased olid moodustanud mu ümber suurepärase tugivõrgustiku, mille igal liikmel oli minu jaoks suur roll.

Ma olen väga õnnelik inimene, et minu ümber on usaldusväärsed ja head inimesed, kes mulle igal võimalusel vastu tulid. Sellist luksust pole meie ühsikonnas kahjuks mitte paljudel.

Niisuguse arendava teadmisega olin sünnituseks valmis, kuid reaalsus ütles veel seda, et lapsepuhkusele jäämise päeva (mille lähedal laekuvad ka dekreedirahad) ja vanemahüvitise alguse vahele jääb haigutama 180 pikka päeva...

Seda finantsilist tühimikku leevendavad kohe pärast lapse sündi saadavad ühekordne kohaliku omavalitsuse sünnitoetus (selle suurus sõltub omavalitsusest) ja riigitoetus. Viimasega oli selline lugu, et kui ma pensioniametis vanemahüvitise avaldust käisin täitmas, pidin 5000-kroonise riigitoetuse kohta ise küsima, sest sellest ei rääkinud ükski ametnik.

Infot toetuse kohta sain vaid ühest pisikesest sünnitusmaja brošüürist ja kui sellest paarile alla aastase lapse emale rääkisin, selgus, et nemadki ei teadnud sellise toetuse olemasolust, aga jõudsid õnneks avaldused täita ja ettenähtud raha kätte saada.

Ematöö ja päristöö

Nädalapäevad varem, kui ennustatud, otsustas mu pisike plika lõpuks kõhust välja tulla ja uhkelt Saaremaa kodanikuks hakata. Kuigi me elame Tallinnas, polnud mul mingit huvi teda pealinlaseks registreerida (mis omakorda raskendab, kui mitte välistab, pealinnas lasteaiakoha saamist), sest ka mina olen põhimõtteline saarlane.

Kõik läks hästi, sünnitus oli äge ja arendav kogemus, laps oli terve ja nunnu. Ja mina õnnelik ja uhke. Kogu füüsiline rasedus oli hetkega unustatud, nüüd tuli täie hooga õppida panustama emarollile, milleks ma polnud end oma peas absoluutselt ette valmistada jõudnud.

Siiski, kõigest paar nädalat pärast sünnitust istusin ma juba arvuti taga ja aitasin paari tuttavat erinevate kirjatükikestega. Kui beebi magas, pesi käsi kätt: mina tõlkisin ja toimetasin tekstijuppe, sõbrad ostsid mulle süüa. Ja nii novembrikuuni välja, kuni laekus esimene vanemahüvitis, mis on küll suureks-suureks abiks, kuid millega üksi siiski päris toime ei tule.

Vanemahüvitis ja lisaraha

Kuidas ja kui palju lisaks teenida, nõuab aga üksjagu planeerimist. Vanemahüvitisele võib juurde teenida miinimumpalka, aga ka sellise lisaga (liiati, kui pead kogu aeg ka lapsehoidjale maksma, kui tahad tööd teha, ja see tasu on kuu lõikes oluliselt kallim kui miinimumpalk) on hetkel kodumaal keeruline, eriti kui kogu vanemahüvitis ise on miinimumilähedane.

Võiks siis tõesti hoopis tööle minna ja loobuda vanemahüvitisest, aga mis saab sellisel juhul pisikesest beebist, kes just esimestel aastatel ema hoolitsust kõige rohkem vajab?

Ma leian, et vanemahüvitis peaks lapsevanemale laekuma sõltumata sellest, kas ta töötab lisaks või mitte, sest nii saaks lapsevanem ise leida sobiva kompromissi töö- ja pereelu vahel ning ühtlasi tagada beebile kõige paremad võimalused, kas või kvaliteetse hoidja palkamise näol. Ja riik saaks ikkagi töötavate vanemate maksude võrra raha oma kassasse tagasi. Ma olen kindel, et kui mõni poliitik selle mõtte oma südameasjaks võtaks, saaks ta järgmistel valimistel päris palju hääli.

Kõigega saab siiski hakkama!

Olgu majandusliku küljega, kuidas on, emarolliga saab hea tahte korral siiski iga naine hakkama. Kui oskad oma keha, sisetunnet ning suudad oma ema ja lastega sõbrannade nõuandeid kuulata, polegi emaks olemine nii keeruline.

Asjadel tuleb vahel minna lasta, endasse, oma beebisse uskuda ja kõik lihtsalt läheb õigesti. Kui ma mõtlen tagasi sellele päevale, mil rasedustestilt triibud vastu kissitasid, siis on ja samas nagu ei ole ka mu elus kuigi palju muutunud.

Mul on tõeliselt armas väike laps. Mulle on jätkuvalt toeks suurepärane perekond ja sõbrad, keda ma nüüd vahest hoopis teisiti hindan kui enne. Laps tõi minu ellu seni puudunud stabiilsuse, kuid hinges olen ikka seesama kaootik, kes enne. Süvenenud on vaid teadmine, et kõik on tegelikult võimalik! Eriti lahe, et lapsega koos.

* * *

Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel põneval teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil [e-mail]. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Heidi kingituseks on Avoni silmaümbruskreem ja puhastusvaht Aqua Youth Anew sarjast (kogumaksumuses 20,30 eurot).