Psühhiaater: laste keeruline käitumine algab üha nooremas eas

Foto: SCANPIX

Lastepsühhiaater Anu Susi rääkis terviseajakirjale Üks antud intervjuus Mari Hiiemäele, et keerulise käitumisega lapsi on järjest rohkem ja nende probleemid algavad üha nooremas eas.

Anu Susi on lastepsühhiaater, keda lapsed ja lapsevanemad tunnevad kui üht parimat oma ala spetsialisti Eestis. Anu suudab säilitada külma närvi ja optimistliku meele ka kõige keerulisemate juhtumite puhul. Ta on arst, kes tõesti tahab lapsi aidata ja aitabki.

Kõik abivajajad ei jõua psühhiaatri juurde. Kui palju on neid lapsi, kes tegelikult teie abi vajavad?

Tegelikku numbrit on raske öelda. Vaadelda võib haigekassa statistikat, mis aga peegeldab ainult seda, kui palju on arsti poole pöördunuid, mitte ei näita, kui paljudel seda vaja oleks. Kindlasti võib öelda, et teatud tüüpi häiretega lapsi jõuab meie juurde küll palju rohkem kui varasemalt.

Millised kaebused on sagenenud?

Rohkem on püsimatuid ja autistlikke lapsi. Rohkem on ka pervasiivsete arenguhäiretega, väga keerulise käitumisega lapsi. Ja tulevad järjest nooremad. Kui varem olid käitumisprobleemid silmatorkavamad rohkem murdeealiste puhul, siis praegu on väga väikesi lapsi, kes on juba lasteaias kas agressiivsed või väga püsimatud.

Mis võib selle põhjusteks olla?

Maailmas ei ole väga kindlaid seisukohti, mis täpselt mida põhjustab, aga arvan, et esiteks mõjutab ühiskond üldiselt. Teiseks nõudmised, mida lastele esitatakse, ja see, kui palju lastele üleüldse on võimalik aega ja huvi pühendada.

Arvuti on kindlasti üks mõjutaja, see tohutu infohulk, millega lapsed toime peavad tulema ja mida varasematel aastatel niisugusel kujul kindlasti polnud. Keskkond mõjutab kõige oma keemia ja lisaainetega.

Tegelikult on neid asju väga palju, mis laste käitumisele mõju avaldavad. Tagajärjeks on, et keerulise käitumisega lapsi on järjest rohkem ja probleemid algavad üha nooremas eas.

Kuidas on Eestis üles ehitatud tugistruktuurid, mis psühhiaatrilist abi vajavaid lapsi aidata saaks?

Kohati on need väga hästi üles ehitatud, kohati on aga pilt üsna kurb. Alles eile kohtusin ühe lapsega, kes ilmselgelt eriabi vajaks, aga juba ema kirjeldus sellest, kuidas õpetaja asjasse suhtub ja mis hinnanguid ta lapsele annab – ma ütleksin, et õpetaja poolt on see lausa emotsionaalne terror, mis kohe kindlasti asja lahenemisele kaasa ei aita.

Kas juhtub sageli, et suhe õpetajaga olukorra pingeliseks ajab ja kokkuvõttes lapse arenguhäireid põhjustab?

Seda on kahjuks ajast aega ette tulnud, et on teatud õpetajad, kelle peale paljud lapsed ja lapsevanemad kaebavad, aga kool ütleb, et ei ole hullu midagi ja nende arvates probleemi pole.

Need on olukorrad, kui õpetaja karjub laste peale, kui ta ütleb neile halvasti – see juhtub reeglina siis, kui keegi täiskasvanutest ei näe. Kui on tegemist raskustega lastega, siis tihti saab öelda, et vaadake seda ka, mida õpetaja ise teeb.

Tegelikult peaks olema õpetaja see täiskasvanu, kes oskab olukordi lahendada. Õnneks on aga suur osa õpetajaid lapsi ja peresid toetavad ning valmis omandama uusi teadmisi.

Kas niisugusel juhul aitab last kooli vahetamine?

Sõltub sellest, millisesse seltskonda laps satub. Kui tal on erivajadusi ja sellega ei arvestata, siis võib ta kümme kooli vahetada, aga midagi ei muutu. Kui õpetaja puutub niisuguse olukorraga kokku esimest korda, ei ole see veel kõige hullem, sest kõiki oskusi saab omandada.

Hullem on siis, kui õpetajal ei ole huvi ega tahtmist neid teadmisi omandada või last aidata. Kui ta tahab last oma raamidesse suruda. Kui laps satub järjest uutes koolides ikka ja jälle samasse olukorda, siis tema jaoks ei muutu sisuliselt midagi või läheb asi veel hullemaks, sest ta peab kohanema järjest uute laste ja uue õpetajaga, kes teda võib-olla samal viisil tümitab. See kõik on lapse jaoks väga keeruline.

Kust läheb piir – milliste muredega peaks pöörduma psühholoogi ja millistega lastepsühhiaatri poole?

See on lapsevanema valida, kas ta läheb psühholoogi või psühhiaatri juurde. Lastega töötama õppinud psühholoog oskab öelda, kas selle juhtumi puhul tema oskustest piisab või peaks pöörduma psühhiaatri poole. Samamoodi võib psühhiaater soovitada, et piisab ka psühholoogist.

Psühhiaatri abi on kindlasti tarvis siis, kui sõna jõust jääb väheks ja on vaja konkreetset ravi. Samuti on psühhiaatri poole tarvis pöörduda, kui on vaja mingeid kirjalikke arvamusi kas lasteaia või kooli vahetuse kohta. Seda psühholoog anda ei saa, peab olema psühhiaatri arvamus.

Kas tõendite kirjutamine eeldab, et lapsele on pandud mingi diagnoos?

Üldjuhul küll. Aga diagnoos ei ole mitte selleks, et last kusagile lahterdada, vaid on meditsiiniline seisundi hinnang. Kõikide erivajadustega laste abisüsteemid on kirjeldatud mingites seadustes ja määrustes, et milliseid teenuseid millise diagnoosiga lapsel on võimalik saada.

Nii et kui lapsel on vaja abi, siis peaks olema enne selgeks tehtud, millised probleemid tal on, et teha talle võimalikuks seda tüüpi abi saamine, mida ta vajab.

Kui koolilastest rääkida, siis psühhiaater on ka see inimene, kes annab soovituse koolipikenduse jaoks. Missugusele lapsele seda vaja on?

Lapsele, kes ei ole kooliküps. Mitte ainult selles mõttes, et kas ta võiks kirjutamise, arvutamise ja lugemisega toime tulla, vaid ka siis, kui ta on veel lapsemeelne ja mängumaailmas ega ole valmis pidevaks pingutuseks.

Ka siis, kui laps on väga kehva kohanemisvõimega, tasuks talle veidi rohkem aega anda. Oleneb konkreetsest lapsest ja olukorrast, kui palju sellest lisa-aastast kasu võiks olla. Mõnikord muudab see aasta väga palju, mõnikord ei muuda midagi.

Mida soovitada lapsevanemale, kellele on sattunud kasvatada keeruline laps?

Kindlasti seda, et ta otsiks abi ja toetust. Et ta ei peaks üksi oma probleemide otsas vaevlema ja mõtlema, et mis ta küll valesti tegi, et tal nii keeruline laps on, kellega ta toime ei tule.

Vanemate puhul, kes on püüdnud kõike teha ja kes väljastpoolt saavad aina negatiivseid hinnanguid, on sage, et nad hakkavad ennast süüdistama ja mõtlema, et nemad ise on järelikult midagi valesti teinud. Kui lapsevanem abi ei saa, tekib kohe kaitsehoiak ning siis ei ole ka lapsel enam võimalust abi saada.

Kaitsehoiaku all mõtlete mida?

Kui keegi tuleb lapse kohta jälle midagi ütlema, asub vanem last kaitsma, suutmata probleemi objektiivselt tajuda. Vanem asub kaitsesse selle suhtes, mis on keskkonnas valesti, sest ta teab, et lapsel on eripära, mistõttu ta vajaks teistmoodi kohtlemist.

Igasuguse aitamise eeldus on aga koostöö. Kui on mitu osapoolt, kes vastakuti näpuga näitavad, et teisel on midagi tegemata jäänud, liigub asi väga aeglaselt edasi.

Ühtlasi on tõsi, et nii õpetaja kui ka teiste laste vanemate hoiak on tihti väga ründav, kui nende endi lapsed kasvavad valutumalt.

Jah. Inimesel, kes ei ole niisuguste probleemidega kokku puutunud, on oma kindel nägemus, mismoodi lapsi peab kasvatama ja mis kriisiolukorras aitab. Nähes, et keegi käitub temale arusaamatult, siis on tal oma kindlad mõtted.

Et järelikult on laps halvasti kasvatatud, et ei tehta mitte midagi ja kõik see on tema lapsele ohtlik. Tegelikult ei teata, et probleemse lapse peres tehakse lapsega võib-olla kordi rohkem tööd.

On ka selliseid perekondi, kus vanavanemad ei tea lapse probleemidest midagi ja vanemad ei julge rääkida, sest vanavanemad nagunii ei mõista. Vanemate ja vanavanemate vahel tekivad lahkarvamused, kaasa arvatud suhtumine, et kui korralikult kolki anda, küll siis aitab. Sellised olukorrad teevad tõsiseks.

Kolki andmine ei aita ometi kunagi?

Mitte kunagi. See annab ainult lapsele teadmise, justkui niimoodi tulekski olukordi lahendada. Koostöö saavutamine on siis väga keeruline. Aga koostöö on eesmärk, mis kõige rohkem aitab.

Mis siis teha, kui ei kool ega pere lapsega hakkama ei saa?

Siis ongi vaja seda kolmandat osapoolt, kes ei ole asja sees, vaid kes oma teadmiste pinnalt olukorda kõrvalt hindab. Mõnel pool on võimalik, et spetsialist läheb kohale ja jälgib mõnda aega lapse käitumist kõrvalt. Siis on vaja maha istuda ja nõu pidada. Võib-olla saab mingeid tingimusi või käitumismustreid natuke muuta.

Mis keerulise käitumisega lastest täiskasvanuna saab?

Need lapsed, kes saavad oma vajadustele vastavat abi, võivad edasises elus päris hästi toime tulla, vaatamata oma eripärale. Kui nad abi ei saa ja nad surutakse raamidesse, mis on mõeldud tavalistele lastele, tekib probleeme juurde - tulevad meeleoluga seotud ja käitumishäired, sest laps lihtsalt ei tule toime ja see on reaktsioon tema mittetoimetulemisele. Välja paistab see probleemse käitumisena. Kuhu sellised lapsed lõpuks jõuavad?

Üks osa neist ei leia täiskasvanuna Eestis pidet ja läheb otsima kohta, kus on parem. Osa täiendab kurjategijate ridu. Osa ei saa lihtsalt oma eluga hakkama ja on täiskasvanuna kurvad, saamatud, õnnetud.

Aga kui tehakse koostööd ja nii vanemad kui ka õpetaja püüavad olukorda parandada?

Väikese lapse puhul ei saa me kunagi öelda, milline täiskasvanu temast tuleb. Küll saab aga protsessi käigus oletusi teha: kas ta läheb päris normi tasemele, kas jäävad väikesed eripärad jne.

On seisukoht, et kui hädad on neurootilist laadi ning seotud depressiooni või meeleoluga üldisemalt, ei tarvitse need hilisemas elus probleeme valmistada. Aga see eeldab, et laps ei saa ainult rohtu, millega selline seisund n-ö maha võtta, vaid omandab ise teistsuguseid vaatenurki.

Sama kehtib käitumishäirete puhul. Laps võib olla väga ebasoodsa temperamendiga ja kergesti ärrituv, agressiivne, kuid täiskasvanuna väga tubli ja kena, kui ta õpib enda omadusi niimoodi valitsema, nagu täiskasvanud seda teevad, ja talle ei anta õigust, et jah, sul oli õigus halvasti käituda, sest teine ajas sind vihale jne.

Millest välja ei kasva?

Pervasiivse arenguhäirega lastele jääb mingi suhtlemisnüanss alles ka täiskasvanueas. Kui suurel määral, sõltub lapsest. Kui on väga autistlike joontega laps, siis tema eripära on seda silmapaistvam ka suurena.

Kergete joonte puhul on võti selles, kuivõrd inimene ise ennast tunneb ja oskab valida niisuguseid olukordi, kus tal suhtlemine paremini välja tuleb.

Kui laps on märgatava vaimse alaarenguga, kui IQ on nõrk ja küsimus pole mitte selles, et last pole piisavalt arendatud, vaid talle ongi vähem kaasa pandud, siis sellest ei kasva välja.

Koolis valmistavad peavalu ka need lapsed, kellel, vastupidi, on hästi kõrge IQ.

Nende elukäik sõltub koolikeskkonnast ja sellest, kuidas perekond toetada suudab. Kui kool sellise eriandekusega midagi eriti pihta ei hakka ja toimub n-ö tasalülitus ning ka vanemad ei motiveeri last tegelema asjadega, milles ta andekas on, siis võib juhtuda, et tekivad ainult probleemid ja anded jäävad kasutamata. Kui nad aga õigel ajal toetust saavad, siis võivad nad väga kaugele jõuda.

Kui Aspergeri sündroomiga tegelastest rääkida, siis väga edukate teadlaste hulgas on neid kindlasti märksa suurem protsent kui üldpopulatsioonis. Kui inimene on mingisugusel alal täiskasvanuna silmapaistev, siis need väikesed sotsiaalse suhtlemise nüansid, mis Aspergeri sündroomi juurde kuuluvad, ei oma sellist tähendust nagu koolieas.

Võib tuua näite, et kui professor on väga imelik, siis kõik suhtuvad sellesse mõistvalt - kui aga laps on imelik ega ole veel professoriks saanud, siis jääb domineerima vaatenurk, et miks ta nii imelik on. See on vaatenurga ja suhtumise küsimus.

Mulle on jäänud mulje, et Eestis kardavad inimesed psühhiaatri hinnangut ja häbenevad ka lapsega psühhiaatri poole pöörduda, justkui saaks sealt märgi külge. On see nii?

Oleneb, missugune on inimeste eelteadmised asjadest. Kas ta otsib abi või kardab hinnanguid. Tõsi ta on, et kogu rehabilitatsiooniteenuste süsteem on Eestis selline märgistav.

Rehabilitatsiooniteenuseid ei saa enne, kui on vormistatud puudeaste. Puue on aga tavaarusaama kohaselt midagi niisugust, et midagi peab väga viltu olema terveks eluajaks. Eks see süsteem võiks natuke tesitmoodi välja näha küll.

Psühhiaatri poole pöördumist ei maksaks aga sellegipoolest karta. Mõnikord muretsevad inimesed üle ja psühhiaater on hoopis see inimene, kes saab julgesti öelda, et tegelikult ei olegi midagi hullu lahti. Igatahes on hullem see, kui inimene jääb oma murega üksi ja tekib ärevus, et midagi ei saa parandada. Siis on hästi raske elada.