Etapil, mil mind jäeti üksi võõrasse riiki, kujunes mul aja jooksul välja tutvusringkond, kellega oli tore lõõgastuda, ent sellist igapäevaelu murede-rõõmude jagamise tunnet ei tekkinud. Ka töö juures tekkis paar tuttavat, kellega hakkasin tihedamalt lävima.
Tekkinud uue tutvusringkonnaga väljaskäimisest tekkis mul sügavam sõprus ühe põlise rootslasega. Pärast mitmekuulist tutvust hakkas «asi susisema» ja praegu elame koos, tulemuseks veelgi laiem sõpruskond.
Huvitaval kombel tähendab suhe kohaliku noormehega, et mind on rohkem omaks võetud. Mulle on tekkinud hulganisti uusi tuttavaid juurde, kellega käime tihedamalt läbi ning võtame ette ühiseid tegevusi. Alguses oli küll mu siinne eestlannast sõbranna kuri, et «vahetasin» kodumaise noormehe välja, ent tal paistsid selleks omad põhjused olevat ja tänaseks on ta minu otsusega leppinud.
Temalgi on kohalik noormees ja eks me ikka jagame koos neid rõõme ja muresid suhete teemal. Omamoodi naljakas on, et meie mõlema noormeeste eesnimed on ühesugused. See tekitab vahel mõningaid üheselt mõistmise probleeme samas seltskonnas viibides, eksitades nii meid endid kui noormehi.
Parim sõbranna, kellele igal ajahetkel saan loota, elab aga siiski Eestis. Just tema oli ainus, kellele sain ka uue suhte tekkides rääkida oma tunnetest ja kõhklustest ausalt ja avameelselt. Tean, et võin teda unepealt usaldada. Hoolimata sellest, et ta ei tea alati kogu tausta, oskab ta panna mind mõtlema, jalad maa peal, ning suunata edasi ise arutlema ja vastuseid leidma.