João Lopes Marques: «Kes abiellub armastusest, lõpetab lahutusega»

João Lopes Marques Foto: Erakogu

Olen mõelnud, et imelik, et viie aasta jooksul, mil ma siin Eestis artikleid olen avaldanud, pole ma veel kordagi kirjutanud Eesti pulmast. Tõsi küll, teema pole praegu kuigi populaarne, aga võimalik, et varsti juba on.

Mõistatuslik on ta igal juhul. Eestlaste pulmakommetest võib saada välismaalase jaoks sama eksootiline hitt, kui on Nairobi loomaaias elutseva albiino panda külastamine.

Seda enam, et keskmine lõunamaa inimene ei saa võtta tõsiselt abielutseremooniat, mida peetakse keset töönädalat. Katsuge talle selgeks teha, et kuuseis või raha kokkuhoid on olulisem kui 250 külalist…

Minu esialgne plaan oli kõnealusel teemal teiega lihtsalt avameelselt oma seisukohti jagada, kuid juba põgus ettevalmistav lugemine andis mulle selgelt mõista, et tegu on märksa värvikama mõtteainega, kui olin oodanud. Ja on palju lihtsamaid teemasid.

Miks? Toon näite: lugege kas või, mida kirjutab Estonica entsüklopeedia sissejuhatuseks Eesti pulmadest:

«Eesti pulmakombestikule on iseloomulik peigmehe ja pruudi passiivsus. Olles küll peategelased, ei tegutsenud nad ise, vaid nende eest toimetati kõik ära — niihästi kosimisel kui pulmades.»

Võrratult lahe. Selline pärl keris mu huvi loomulikult hetkega lakke: kas mainitud passiivsus tähendas, et pruudil või peigmehel oli kergelt igav? Või et nad polnud oma mõtetes päris kohal?

Kas nad tundsid, et nad on kohustatud mängima kaasa antropoloogilises maskeraadis, millesse nad ise tegelikult ei usu? Olgem ausad: vahet pole, kas kiriklik või ilmalik, pulmatseremoonia on paraku eesti kombestiku kõige igavam rituaal…

Tõtt-öelda olen ma kindel, et tavaliselt abiellutakse siin sellepärast, et pruut on rase või perre on just lisa sündinud. Põhjamaise paganliku abielu oluline faktor – stabiilsuslootus. Kompetentse põhjaliku teabekoguna Estonica sellise pragmaatilise lähenemise suhtes eufemismidega ei hellita:

«Tavaliselt toimus laulatus pärast pulmi ja vahel alles koos esimese lapse ristimisega.»

Näete? Põhiline on pulmapidu ja et oleks ohtralt õlut ja kangemat kraami, kui võimalik, mitte see tühine tseremoonia. Paganlikul hingel pole kerge taluda puuri pandud armastust. Formaati. «Abiellumiseks on eestlasel olnud alati väga head põhjust vaja,» seletas mulle mu hea sõber Ly. «Kes abiellub armastusest, lõpetatab lahutusega…»

Tundub, et pühendumist kinnitavad siin teod ja faktid – rohkem kui sõnad või ametnike templid. Pealegi on abielu selge ohumärk: nõukogude ajast alates, 1970ndatest või ehk varasemastki, näitab statistika, et Eesti abielud ei kesta üldjuhul kaua.

Pole vist vaja nentida, et statistikat teades pole see konventsionaalne tava eestlase silmis mitte ainult ekstravagantne, vaid ka äärmiselt ebapraktiline. Mis on parem: olla üks 60 protsendist lastest, kes on sündinud siin väljaspool abielu – ja see on kõrgeim Euroopa Liidus – või kuuluda ülejäänud 40 protsendi hulka, kelle vanemad mingil hetkel arvatavasti lahutavad?

Ärge oodake minust Saksa ordu rüütli vagadust. Veel vähem neutraalsust. See ateistlik eestlaslik kaine mõistus on mullegi külge hakannud, ja mulle meeldib see! Pealegi mind häirib, et kuigi ma olen abielus olnud vaevalt kolm kuud, seisab minu dokumentides toores märge «lahutatud».

Lihtne tehe näitab, et ma olen olnud 40 korda kauem lahutatud kui seaduslik abikaasa. Ja see on minusuguse romantiku suhtes ebaaus. Kui te nüüd küsite, mida ma saan teha, et seda muuta… Seaduse järgi on ainus võimalus – uuesti abielluda.

Kuna viimasel ajal olen minagi pigem eestlaslik tüüp, kes usub, et «abikaasal», «sõbrataril» ja «kaaslasel» suurt sisulist vahet ei ole, et Eesti riik abielupaaridele maksusoodustusi kuigi lahkelt ei tee, paberitöö ja bürokraatia on paras nuhtlus ja minu pangakonto on näinud paremaid päevi, on notiits «lahutatud» praegu minu jaoks olulisem põhjus, miks uuesti abielluda.

Kinnismõte.

Avalikku armastusavaldust on alati armas vaadata – vabandust liialduse eest – aga kui peaksin seda kunagi uuesti tegema, siis teen seda sellesama kahetsusväärse sõna pärast, mis mind igapäevaelus häirib.

Ei väike Agnes ega ta ema Age ole sellist stigmat ära teeninud… Mnjah… Nüüd, kui sellele pikemalt järele mõtlen, on mu viie aasta jooksul kogutud KLMi õhumiilidest küllap piisav, et endale Vahemere ääres ühed lihtsad mesinädalad lubada.

Meile kolmele muidugi.

*Valik João Lopes Marquesi arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».

Tõlkinud Teve Floren