/nginx/o/2011/09/10/743142t1h26fa.jpg)
Kaks kunstiliiki, kaks tõlgendust ja naiste ajatu ilu – just seda ühendab endas Johannes Greenbergi ja Ferdi Sannamehe loomingut eksponeeriv näitus «Igavesti naiselik» Adamson-Ericu muuseumis.
Näitus kui ood ajatule naiselikkusele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Kui me vaatame üldse kunstnikkonda, siis harva on neid, kes ei ole kunagi oma elus teinud kas portreed või figuraalkompositsiooni, kus naised on sees. Naised on inspireerinud kunstnikke ürgajast saadik,» rääkis näituse üks kuraatoritest Ülle Kruus.
Nii pärineb väljapaneku jagu (ja tegelikult rohkemgi) naistest innustatud töid ka eestlastest maalikunstniku Johannes Greenbergi ja skulptori Ferdi Sannamehe käe alt. Kuna meeste loomeperiood jääb 20. sajandi esimesse poolde, leiabki Kruusi sõnul nende meistriteostest selle ajastu esteetika, kunstimaa ja suundumuste sõnumeid.
«Greenbergi õlimaali pealkirjast nime saanud teemanäitus esitleb kahe kunstniku loodud tõlgendusi, mis erinevad nii vormilt kui sisult, kuid aegumatutesse kunstiteostesse kätketud naise olemuse sügavam peegeldus kõnetab vaatajat igal ajastul,» lubas näituse idee autor Pekka Erelt ekspositsiooni tutvustavas avalduses.
Hingestatud kunst
Näitusel köidavad pilku kõigepealt kontrastid – skulptuurid ja maalid, taiestel omakorda religioon ja ahvatlused, ebamaisus ja tuttavlikkus, vaoshoitus ja sensuaalsus, sest naist on kujutatud primadonnast armastava emani ja tantsijatarist teatrit nautiva vaatajani. Ent lähemal silmitsemisel avaldub, et mõlemad kunstnikud on väärtustanud just naise harmoonilisi külgi.
Sannamehe kõige varasemat tööd antud väljapanekus – 1923. aastast pärinevat H. Meini portreed – kirjeldas Kruus järgmiselt: «Selline tütarlapse olemuse, ujeduse ja hetke tabamine on täiesti erakordne.» Mulje, nagu oleks kuju näol tegemist elava inimesega, saavutas meister tegelikult kipsi katmisel pronksitooni värvide ja patineeringuga.
Hingestatud figuurid vaatavad vastu ka Greenbergi teostelt, kuigi pole kindel, kes on need naised. Kuraator teab rääkida vaid varasema põlve kunstiteadlaste seas levinud vaatenurkadest: «Mõned arvavad, et tal on kaks-kolm modelli olnud, kes on talle istunud. Aga üks seisukoht on, et see oligi fantaasianaine, keda ta väikese variatsiooniga tihti kujutas.»
Nii nagu Sannameeski, tegeleb maalimeister oma värvi- ja kunstikeele kaudu inimese psühholoogilise vaatlusega, võrdles kuraator. Kohe muuseumisse sisenedes jääb paremale käele kogu ekspositsiooni kantavat emotsiooni sissejuhatav 1939. aasta õlimaal «Kolmekesi».
Veel enne teise ilmasõja puhkemist loodud pildil on õrnad, kübaratega daamid, kes õitsvas rahus malet mängivad. «On teatud ujedust, endasse vaatamist, süvenemist. See ongi hästi sümpaatne, et kui neid vaatan – nad on pisut eksootilised, jah – aga samas on nad kuidagi tõsiseltvõetavad,» arutles Kruus.
Interpretatsioon on aga oma teha, lisas ta, et kunsti kvaliteeti näitabki see, kui teos tekitab erinevaid mõtteid erinevatel ajastutel. Et aga Greenberg oma loomingu läbi naiste sügavust, väärikust ja ajatut ilu väärtustas ning neile laia tegevuste ampluaad omistas, selle vastu on raske vaielda.
Samas tuleb tõdeda, et kõiki nüansse ja hingamisi, mida need kaks meistrit enda töödesse on pannud, sõnadega edasi anda ei saa ja pole ka vaja, sest, nagu ütleb Kruus, kunsti puhul on tähtsaim, et igaüks sealt midagi leiaks.
Näitust «Igavesti naiselik» Adamson-Ericu muuseumis saab külastada kuni 13. novembrini 2011.