/nginx/o/2010/09/30/441726t1h406c.jpg)
Väljapaistval naisel on Eestis raske tippu jõuda, sest avalikkuselt pole tal hõlpu loota. Ka Siiri Oviiriga, karismaatilisima naisega siinses poliitikas, arutasime, miks naised ei taha Eestis võimu võtta. Sest võimu peab teatavasti ise võtma, niisama ei anna seda käest ükski mees.
Siiri Oviiri arvates on naistel liiga vähe eneseusku, takerdutakse iganenud arusaama, mis ütleb, et pole kombeks. Kas kardetakse olla siis meeste silmis vähem atraktiivsed? Sest «õige» naine ei ole ambitsioonikas ega esilepürgiv. Eestis on paraku nii, et kui naine julgeb olla jõuline ja sõnakas, võtta vastu otsuseid, hakkab ta saama avalikkuselt valusaid hoope.
Detailide eest, mida meeste puhul kunagi tähelegi ei panda. Muu hulgas saab naine nahutada välise ja väheolulise eest. Selle eest, et tal on blondid juuksed. Või brünetid, aga liiga pikad.
Ta on kõrge ametikoha jaoks kas liiga kõhn või liiga paks. Tema otsused ei saa olla pädevad, sest ta on selleks liiga kena ja hoolitsetud, et nii tarka otsust teha. Esile tuuakse isiklik taust, mis meeste puhul pole juhi positsiooni haarates iial oluline: lahutas abielu (korralik naine nii ei tee!), veel hullem – julges leida uue kaaslase (kui mees naist vahetas, siis on ta jõuline tegija, isane).
Siiri Oviir on ideaali ihkavale eestlasele igati sobiv väljapaistva poliitiku näide: ta on tark ja haritud ning näeb seejuures naiselikult stiilne välja; tal on laitmatu abielu ning aktsepteeritaval ametikohal mees, tublidest lastest rääkimata. Ent ometi loobitakse ka temale kaikaid kodarasse, et ta jumala eest rohkem ei tõuseks. Kõrgemale kui mees.
Jah, Eestis võib naine tõusta teatud piirini, sealt edasi ei tohi. Kas lepime sellega?