Jaak Urmet: tänapäeva vatitupsulapsed ja päris elu

Jaak Urmet. Foto: Liis Treimann / Postimees

Kirjanik Jaak Urmet kirjutab 2. septembri Õpetajate Lehes, et tänapäeval kasvatatakse lapsed üles vatitupsu sees ning tagajärjeks on see, et nad ei saa päris elus hakkama.

Olen kahe poja isa. Vanem sai just seitsmeaastaseks, noorem on kümnekuune. Järjest rohkem olen hakanud pead murdma, kuidas kasvatada neist inimesed, kes päris elus ellu jäävad ja hakkama saavad. Ja kuidas neist kasvatada mehed.

Mulle tundub, et neid eesmärke on tänapäeva ühiskonnas üha raskem saavutada. Üldsus sunnib igalt poolt vägisi peale vatitupsu sees kasvamist. Aga ma ei taha oma lastest vatitupsulapsi. Tahan ellujääjaid ja hakkamasaajaid. Kuidas seda saavutada?

Veel põlvkond või kaks tagasi oli kõik palju lihtsam. Ühelt poolt trööstitu ja karm Nõukogude tegelikkus, teiselt poolt rohke viibimine maal, näiteks suvel vanavanemate juures või niisama õues, andsid meile varakult oskuse vähesega toime tulla ja ise nupp tööle panna ning sisendasid meisse, et oskame ja suudame.

Ronisime päevad läbi puude otsas, mängisime võsas luurekat, ehitasime onne, pidasime kampadevahelisi madinaid, nikerdasime kõiksugu esemetest «relvi», ronisime kõikjale, kuhu sisse mahtusime, et uurida, vaadata ja avastada. Telekast polnud lastel enamasti midagi vaadata ja arvutist ei olnud keegi undki näinud.

Kukkusime käsi katki ja põlvi lõhki, aga sellest polnud midagi, järgmine kord teadsime, et nii peene oksa peale ei tasu astuda ja lahtiste paeltega joosta ei maksa. Lisaks põnevale vabale ajale olid meil töökohustused: puud, vesi, peenrad, koduloomad... mis kõik veel.

Mina olen poisina kapsaid koristades seatapupussiga sügavale sõrme sähvanud, lambasõime alt kanapesa otsides kirvetera nurgaga endale pähe löönud, pannil karamelli kärsatades käe korralikult ära kõrvetanud. Sidemed, plaastrid, furatsiliin, Višnevski ja üks kollane pulber pidid kogu aeg kapis käepärast olema!

Kirved, saed ja lahtine tuli

Juba kaheteistaastaselt ärkasin omal algatusel kell viis hommikul, et minna koos suurte meestega metsaheinamaale niitma, päris vikatiga, ja niitsin mõnegi kaare, sookärbsed pea kohal ringiratast tiirutamas, ning õppisin ka vikatit luiskama. Sama vanalt assisteerisin juba kreissae juures vanaisa.

Vikatid, kirved, noad, saed ja lahtine tuli olid üldse minu väga varajased sõbrad. Kellel oli peres mootorimehi, õppis samal ajal selgeks traktori- ja autosõidu põhialused ning putitas võrri. Linnas pidi koolilaps aga varakult õppima selgeks üksi mineku, üksi tuleku ja üksi oleku. Enese eest vastutuse, ise hakkama saamise.

See kõik oli võimas ellujäämise ja hakkamasaamise õppus. Kõige selle tulemusel – mille peale tänapäeva lääne lastekaitsjad õhku ahmiksid – sai minust ja teistest tolle aja lastest inimene, kes ei ole päris elu ees kaitsetu.

Ma ei pruugi paljude asjadega reaalselt hakkama saada, aga ma ei ole kunagi leppinud teadmisega, et «see pole võimalik» või «ma ei suuda». Küllap kuidagi ikka on võimalik, tuleb lihtsalt nuputada ja kombineerida.

Tänapäeva lapsed? Nemad on nannipunnid ja hädapätakad. Nad on harjunud, et neid viiakse igale poole autoga. Kui peab käima üle saja meetri, on vigin lahti. Koolist koju, kohe mauh teleka või arvuti ette. Õue mängima, isegi kui on kinnine aed ja turvaline ümbrus, aja orgiga.

Kõik, mis õhus sumiseb, on nende jaoks mesilased või herilased ja tekitab paanikahoo. Sisse lähevad ainult friikad vinkude ja ketšupiga ning loomulikult näksid, krõpsud, limpsid, nii et enamikul teismelistest koolitüdrukutest on vale toitumise tõttu laiad p***d.

Aeda, kus põõsa ja puu otsast marja ja õuna süüa, tänapäeva lastel pole, või nad ei hooligi sellest. Nad on harjunud mängima toas, saama järjest uusi naudinguid igast kohast kokkuvoolavast tühisest kilakolast.

Meelelahutuseks huugab neile lolli loba vatrav telekas, suhtlust asendab batuudil röökimine umbses mängutoas või sisutu vedelemine kaupluste eesruumides.

Mõni, kel juba seljataga esimesed armumised, ei suuda isegi noaga õuna pooleks lõigata. Raamatuid nad ei loe, käsitsi kirjutamine on neile gestaapolik piin. Ujumine tähendab neile solistamist vee­keskuses.

Nad on saamatud, fantaasiavaesed, hädised, füüsiliselt nõrgad, vaimselt väetid. Enesedistsipliin on neile tundmatu nähtus. Neist võrsub sedasorti inimmass, kellest päris elu mürinal üle sõidab, kui vähegi suvatseb. Kõige hullem on, et mitte ainult tänane Eesti, vaid kogu lääs on selliseid lapsi ja noori täis.

Väljasurejad ja allajääjad

Ja mida meie, lapsevanemad, selle olukorra vastu võitlemiseks teeme? Mitte midagi! Me lausa soodustame, õhutame seda, sest meil on hirm naha vahel. Meil on hirm naha vahel, sest kõmulehed pasundavad lastega aset leidnud õnnetus- ja surmajuhtumid nii suureks, et me nende tagant enam normaalset elu ei näegi.

Keegi laps kukub kaaneta kaevu ja hoobilt saab kogu Eesti meie vaimusilmas kaetud ainult kaaneta kaevudega. Üks laps sureb seagrippi ja kohe muutub see viirus meie silmis massiliseks tapjaks.

Puugid! Liputaja! Rekordiline ultraviolettkiirgus! Hispaania kurgid! Jalgrattur jäi koduukse ees auto alla! Iga päev toob uusi teateid karmist päris elust. Me neelatame õudusest ja nihutame oma lapsi päris elust nii kaugele kui vähegi võimalik.

Õues võib lapsega midagi juhtuda, istugu toas. Bussid on räpased, viin ise autoga. Võsas on puugid, kaaneta kaevud ja süstlaga narkarid, ärgu ronigu sinna. Puu otsast võib maha kukkuda – «Tule kohe alla!»

Tagajärjeks on saamatud, vatitupsu vahel üles kasvatatud lapsed, kellele on kõik ette ära tehtud, kellelt on vastutus ära võetud, kes ei hakkagi suutma ega oskama, sest nad ei ole päris elus hakkama saamise õppust läbinud.

Nad on füüsiliselt nõrgad ja täis allergiaid, poisid on suureks saades suutmatud põrutama emaka poole mehiseid seemnerakke, tüdrukud aga emadena kehvakesed lootele elujõudu ja tõhusat immuunsust andma. Sest nad pole ise lapsena saanud päikest, vihma ja tuult ning miljardit kõikvõimalikku pisikut. Nad on vatitupsulapsed, väljasurejad ja allajääjad.

Loomulikult ei ole ka mina ise neist vanemahirmudest vaba, mõnigi uudis paneb kujutlusvõime tööle ja võtab südame alt õõnsaks. Aga selle vastu on tarvis võidelda. Sest muidu kasvab üles laps, kes nii või teisiti jääb elule alla.

On vaja leida kesktee vatitupsu ja ekstremismi vahel. Tuleb end sundida ütlema: «Otsusta ise», «Tee ise», «Vali ise», «Sa saad sellega hakkama», «Selle eest vastutad sina», «Ei, mind see ei huvita, see on sinu asi», «Mine käi ära», «Mine küsi ise müüjalt», «Juba õuest tagasi?», «Täna ei mingit telekat», «Pane see ketšup ära!», «Kääridega kõnnitakse vaat nii» jne.

Lapsed saavad imehästi hakkama, kui neile kild killu haaval vastutust anda. Loomulikult tuleb neile peale lugeda olulisel määral õpetussõnu, mida ei tohi teha. Neid loeti lapsena ka mulle. Aga lõppude lõpuks on asju, mida tohib teha, ikkagi rohkem, kui asju, mida ei tohi teha! Las nad siis tohivad neid teha!

Massitulistamine juulis Norra väikesaarel pani mind eriti sellele kõigele mõtlema. Selle asemel et peituda, joosta, elu eest võidelda, kukkus kogu see tulistatav noortekamp hoopis... mobladega helistama, sõnumeid saatma, tegema postitusi Facebookis ja Twitteris!

See oli põgenemise ja peitumise, aga miks mitte ka vastu hakkamise asemel nende esmane reaktsioon. Küllap kaotas nii mõnigi elu ainult seetõttu, et peas oli sõnumi toksimisega hõivatud just seesama rakuke, mis muidu oleks märganud lähenevat püssimeest.

Muidugi, toimunut ei ole võimalik ohutust kaugusest adekvaatselt tunnetada. Aga ma usun, et kui need noored oleksid kunagi mänginud metsas luurekat või pidanud kampadevahelisi lahinguid vabal maastikul, poleks neile mobiiltelefon sellisel hetkel pähegi tulnud. Kui, siis ainult nii palju, et sellel heli välja lülitada.

Kasvatagem hakkamasaajaid

Lääne vatitupsulapsed elavad, juhe seinas. Kõlab julmalt, aga nad pole mõeldudki päris elus ellu jääma. Virtuaalis on lihtne võidelda zombi'dega või tulistada kurje tulnukaid. Seal on kõik lihtne. Üks level, teine level.

Aga enda varjamine reaalses looduses, kui seal pole kunagi mängitud kauboisid ja indiaanlasi või üritatud ehitada onni, mida keegi ei märkaks, on teine asi. Me ei taha ju endale selliseid lapsi?

Tabasin end mõttelt, et äkki oleksid Eesti noored veel sõgedamalt käitunud – püssimehest moblaga piltegi klõpsinud, teda koguni kivi tagant filminud? Et pärast YouTube’i üles riputada?

Kõlan nagu pessimist, kuid olen siiski optimist. Kutsun kõiki iga päev lastega kokku puutuvaid inimesi üles kasvatama meie lastest mitte nannipunne ja hädapätakaid, vaid ellujääjaid ja hakkamasaajaid, väikseid vapraid kauboisid ja indiaanlasi, d’artagnane ja tomsawyereid, indianajoneseid ja lukeskywalkereid. Küllap tuleb selleks endagi jalad kõhu alt välja kerida ja isiklikku eeskuju anda, nii isadel kui ka emadel.