Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/12/12/3601955t1hb0af.jpg)
/nginx/o/2011/09/06/737892t1ha699.jpg)
Kui keegi annab kõik,
mis tal on, armastuse eest -
kes võiks teda laita?
(Saalomoni Laulude Laul, tõlkinud Vello Salo)
Just kõikehõlmavast armastusest, olgu selleks siis mehe ja naise vaheline armastus, armastus oma vanemate vastu või emaarmastus, räägib Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori kontsertlavastus «Jakob, oh Jakob.»
Sest armastus väljendub ju kaudselt ka naise argipäevas – igapäevatoimetustes, mis aitavad kodu korras ja peret koos hoida. Just sel põhjusel tulevad koorilauljad lavale paljajalu ja koduriietega – lihtsate igapäevaste riietega, mis erinevalt pidulikust fassaadist paljastavad nende tõelise olemuse.
Et tänapäeva võrdõiguslikkust taga ajavas maailmas läheb naise tähtsustamine pere kooshoidjana tihtipeale kaduma, peab lavastaja Anne Türnpu etenduse sügavamaks mõtteks just naise argipäeva pühitsemist.
Isiklikud mälestused
Naise elus on tema sõnul lihtsaid igapäevaseid asju, mille eest ei saa isegi mitte tänu loota, kuid mis tuleb ära teha, ja kui nad tegemata jäävad, siis ei ole peret.
Lapsed ei kasva üles, kui neil ei ole ümber armastavat mulli – peret, kus neid viimseni armastatakse, viimseni mõistetakse, viimseni hoitakse, ükskõik mis nad ka ei teeks, teab Türnpu rääkida.
Põhuteatris etendunud kontsertlavastuses on koorilaulud oskuslikult kokku põimitud lauljate jaoks oluliste isiklike mälestuste, isiklike lugudega, mis lisavad sügavust esitatavatele lauludele, annavad kuulajatele võimaluse samastuda ning panevad elu üle järele mõtlema.
«Vaatamata sellele, et regilaul paistab väljast kollektiivse loominguna, on ta ikkagi väga konkreetne, väga isiklik, väga täpselt on teada, kes seda laulu laulab ja miks ta seda nõnda teeb,» selgitab Türnpu. «Kui tahta, et regilaul ka autoriseades hästi kõlaks, siis tuleb püüda nende inimeste isiklikus elus üles leida sündmused, mis neile on olulised.»
Juba esimene müstilises hämaruses esitatav lugu, mis justkui avab ukse naiste salamaailma, jutustab naise igatsusest mehe puudutuste järele, soovist olla armastatud ja kogeda tõelist kirge.
«Tema käte vahel oli nagu elav olend ehk siis naine, kellega suheldi hellitledes, naljatledes, keerutades, väänutades, muljudes, pööritades, imetledes. /…/ Tol hetkel oleks tahtnud olla kontrabassi asemel.»
Ja mis võiks paremini sobida seda ürgnaiselikku igatsust muusikaliselt väljendama kui mitte sõnadega «Jakob, oh Jakob, mind armasta sa» algav Alo Ritsingu ja Katre Väli unelev «Laul Jakobile».
Pisiasjad on olulised
Ka edaspidi ei tule jutustatud lugude ja neile järgnevate laulude sümbioosis pettuda. Nad annavad üksteisele isiklikuma värvingu, uue tähenduse, panevad kuulama ja toovad kohati kananaha ihule.
Me kuuleme koorilauljate nostalgilisi meenutusi lapsepõlvest, esimesest armumisest; kuuleme sünnituse lugu, mis lõpeb sõnadega: «See oli minu elu kõige ilusam päev.» Kuuleme ühe neiu lemmikvanatädist, kes elas üksi ja kellel polnud lapsi, kuid kes hoolimata sellest oli oma elus armastust tundnud.
Kord lava pealt, kord publiku selja tagant, trepi alt esitatavad laulud haaravad kuulaja endasse, kaotades Põhuteatri maagilises atmosfääris aja ja ruumi ning meenutades, et just pisiasjad on elus olulised.
«Asjad, mis on pisikesed ja tunduvad mõnikord naljakad ja tähtsusetud, nende peal tegelikult maailm püsib. Nende kaudu võib-olla Universum naeratab meile mõnikord,» arvab ka lavastaja.
Kontsertlavastus
«Jakob, oh Jakob»
Lavastaja Anne Türnpu
Esitaja Tartu Ülikooli Akadeemiline Naiskoor dirigent Triin Kochi juhatusel
4. septembril Põhuteatris ja 9. septembril Tartu Ülikooli kirikus