João Lopes Marques: laske mul rahus roosat pluusi kanda!

João Lopes Marques Foto: Erakogu

Ühtäkki on mu Eesti elu üleni roosaks muutunud. See värv on hiilinud me korterisse käsikäes meie väikese Agnesega. Iga uus päev toob me Kalamaja korterisse uue roosa eseme, alates peenetest leludest kuni sipukate ja sandalettideni välja. 

Te ei kujuta ette, kui palju inimesi on meile helistanud või e-kirja saatnud, et uurida, mis soost me lapsuke on – sest neil on ju ometi vaja valida õige värv.

Vähe sellest, nagu enamik teist on juba arvatavasti märganud, alustasin hiljuti koostööd ka populaarse Eesti naisteportaaliga, mille kaubamärgiks on samuti roosad toonid.

Mis järgmiseks? Vean kihla, et Hello Kittyd ja Barbie´d mu koduuksel on paari nädala küsimus. Või kohev karvane roosa panter. «Roosastumine» on vaieldamatult minu 2011. aasta märksõna ja roosa pealetung paneb mind kukalt kratsima. Millest see automaatne seos, et tüdruk võrdub roosaga? Eelistab me väike oma hällis tõesti siis roosat? On tal värvidest üldse sooja või külma?

Sain oma uudishimu rahuldatud pärast paariteise teadusartikli läbilugemist: meie jaoks tavapärane muster – roosa tüdrukutele ja sinine poisile – on alles lähiaja sotsiaalne konstruktsioon. Vabandan ette, et nüüd mullile augu sisse torkan, aga bioloogilist pole siin midagi. See, et tüdrukud mähitakse sündides roosamannaloori sisse, on meie tsivilisatsioonis sama hiljutine nähtus, kui see, et jõuluvana käib Coca-Cola punases mantlis.

Postmodernse ajastu «roosastumise» eksperdid räägivad ühel häälel. Üksmeelselt tsiteeritakse lauset 1918. aasta ajalehest Ladies’ Home Journal: «Isemoodi arvamusavaldusi on sel teemal kuulda olnud mitmeid, kuid ühes ollakse sama meelt – roosa on poistele ja sinine värv tüdrukutele kohane. Põhjus on, et tugevama värvina on roosa sobivam poisslapsele, õrnem ja hapram sinine on nägusam tüdrukul.»

Ei, see pole eksitus ega trükiviga. Roosat peeti mehelikuks värviks kuni Teise maailmasõjani, mil Belgia kuningapere kiitles, et nende printsid olid kasvanud roosas harmoonias, ja kuulus natsi tankidiviis – Wehrmacht – kasutas roosat oma sõjalippudel ja –sümbolitel, mis selle värvi naeruväärseks tegid.

20. sajandi hakul nähti roosat endiselt veel armsama ja pehmema vormina punasest, samas kui sinine sümboliseeris ehedalt taevalikku neitsi Maarjat.

Teie küsimus on sama loogiline kui minu hämmastus: «Ja mis siis üleöö muutus?» Sõjajärgne eufooria. Kihav majandus. Turundus- ja reklaamitrikid. Naiste emantsipatsiooni lainel liuglev moetööstus: naised ei saanud nüüd enam ainult loa julgeda, vaid oodati, et nad end ise taaslooks. Beebibuumi inimesed täna teavad, et 1940ndatel ja 50ndatel oli õhus palju armastust…

Tulemuseks on, et tänapäeval on peaaegu võimatu leida sooneutraalset mänguasja, riidehilpu või jalgratast. Roosade külmkappide, roosade fotoaparaatide ja roosad rösterite aeg on veel ees. Küllap on roosa auto järgmine moeröögatus, arvestades, et naiste ostujõud aina kasvab. Soolist markeeringut on üha rohkem ja rohkem, ja see sillutab tee eelarvamustele.

Ma tean, et roosa on ka lesbide, geide, biseksuaalide ja transsooliste liikumiste lemmik, aga ma ei arva, et on normaalne, et iga kord, kui mul on seljas mu lemmikpluus – mis on loomulikult roosa – viskavad mu sõbrad Eestis nalja minu seksuaalse orientatsiooni kohta. Sama lugu, kui mul on isu klaasi roosa veini järele, mis on tavalise übermacho silmis kergemeelsete beibede ametlik jook.

Miks ikkagi naised siis roosa ja mehed sinise juurde jäävad? Puhtalt sotsiaalsete mehhanismide tõttu? Tegu on nõiaringiga. Näib, et hilisemas elus eelistavad lapsed oma kunagiste lemmikmänguasjade värve. Ja psühholoogid rõhutavad, et ajaks, mil laste käitumises hakkab esile tulema nende sugu – mis tavaliselt juhtub 3.-6. eluaastal –, on lapsed nii-nimetatud oma värviga juba lihtsalt ära harjunud.

Siit ka põhjus, miks ma palun avalikult oma sõpru ja tuttavaid väikesele Agnesele Hello Kittysid mitte saata. Minu südamlikud tänud, aga sinine või roheline või pruunikas karvane känguru on meie koju rohkem oodatud.

Olen radikaal? Kaugeltki mitte, nimetaksin seda pigem leebeks konservatismiks.
Vabandust, aga olen otsustanud selle ennasttoitva tüdruk-roosa-poiss-sinine tsükli ära lõpetada.

Äärmiselt isekatel ja inimlikel põhjustel, muide: ma tahan oma ellu rahu tagasi. Palun lubage mul rahus oma väga-väga roosat Armani pluusi kanda, ilma et ma peaksin taluma avalikke solvanguid, ja ma ei kirjuta teile enam värvidest.

Nõus?

*Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».

Tõlkinud Teve Floren