/nginx/o/2011/08/29/726790t1hc2d8.jpg)
Rein Taagepera väljaütlemine, et laste arvu tõstaks vabaabieludes jõlkumise lõpetamine, tõi kaasa seinast seina lugejate arvamusi - alates sellest, kuidas üks naine peaks endale meest ja laste isa valima, ja lõpetades sellega, milline on riigi roll iibes.
Abielu ja lastega ei ole kiiret
Propaganda tulemusel abiellumine võib tuua kaasa veelgi enam lahutusi, leidis 34-aastane mees. «Inimene peab abiellumiseks küps olema. 18. kuni pea 30. eluaastani on inimesed ikka veel pidevas arengus (muutumises) ja väga tihti kasvatakse nõnda oma pikaajalisest kaasast lahku,» märkis ta oma kommentaaris. Uisapäisa ja kogenematusest sündinud otsused ei tule sel juhul kindlasti kasuks.
«Näiteks minu esimene elukaaslane, kellega kaheksa aastat elatud sai, pühendas ennast täielikult oma erialale ja kõik muu selle kõrval tuhmus. Kuidas sa elad koos inimesega, kellega sul ei ole rääkida millestki muust kui olmeprobleemidest ja tema erialasse puutuvast...? Samas elab ta nüüd õnnelikult inimesega, kes jagab samu vaateid, ja neil on kolm last. Ka mina elan nüüd naisega, kellega meil on palju siduvad huvisid, meil on kaks last,» lisas ta.
Kiirustama ei peaks ei abielu ega lastega, leiab kolm aastat abielus olnud ja veel lasteta 25-aastane Aile. «Enamik minu tutvusringkonnast ei taha lapsi enne 30. eluaastat ja kindlasti ei taha nad neid rohkem kui kaks. Miks? Sest raha on liiga vähe, et rohkema kui kahe lapsega inimese kombel kunagi ära elatud saaks. Hetkel mehega kahekesi on elu hea, tuleks laps juurde, oleks elu ikka väga halb,» kirjutas ta.
Tema mõtteid toetas 27-aastane naine, kes niisamuti ei soovi lapsi enne 30. eluaastat, sest elu olevat niigi hea ja mugav. «Tutvusringkonnas hakkavad paljud samaealised alles praegu lapsi saama, aga kaugeltki mitte kõik. Üle kahe kindlasti ei tahaks, sest ilgelt tüütu oleks, sünnitada ei tahaks nii palju ja üleüldse, mis häda neid lapsi nii palju olema peakski!»
Meest peab hoolega valima
Kommenteerija Siim arvas aga, et naised ise kiirustavad liialt, võttes kohe lapse päevakorda ja siis imestades, miks mehed lahkuvad. «Naised peavad vaatama, kellega ja kuna tittesid looma hakata, mitte esimese ettejuhtuvaga. Siis ei aita seadused ega miski muu. «Tööõnnetusi» ikka juhtub ja ka siis tuleb mõelda, mis edasi,» leidis ta.
«Olen tähele pannud, et mõnelgi naisterahval on raskusi filmitõe pärismaailmast eristamisega ja kui nad hiljem aru saavad, on teised süüdi,» peab üks kommenteerija valede valikute põhjuseks meedia mõju oma vastuoluliste tegelaste ja soovitustega.
«Üks põhjus, miks suhted enam ei püsi, on kultuuris propageeritavad ideaalid seebikates, filmides, muusikas jne. Ma usun, et vanasti olid suhted palju pragmaatilistematel alustel, pigem majanduslik liit. Nüüd on sisse toodud armastuse ideaal (kuna majanduslik liit enam ei toimi, inimene on võimeline üksinda täisväärtuslikku elu elama), mis kuidagi ei vasta reaalsusele. Aga ma ei süüdistaks selles naisi. Selle kultuuri osalised on nii naised kui mehed,» jätkas teine kommentaator mõtet.
«Enne laste saamist peaksid mõlemad vanemad kindlalt teadma, et need lapsed kasvatatakse koos üles, ja tuleb mõelda, kas just see on inimene, kellega tahetakse see teekond ette võtta. Kui inimene juba enne laste saamist mõtleb, et lahutada/lahku minna on ju imelihtne, ei peaks ta lapsi saama,» kirjutas üks kommenteerijatest.
«Lapsi saades võtad endale vastutuse. Nii kurb, kui see ka pole, siis nooruses lullilöömise aeg saab ükskord läbi. See, et mehed end igavesti poisikesteks nimetavad, ei ole äge. Mees peab ikka perele turvatunnet pakkuv perepea olema, mitte mingi süüdimatu ullike. See ei keela muidugi erinevaid lõbustusi, aga pere peab esikohal olema, kui pere on loodud,» lisas ta.
Vabaabielu pakub suuremat vabadust
Vabaabielus nähakse suuremat vabadust ja lihtsamat asjaajamist, kui teed peaksid laste emaga lahku minema. «Vabaabielus on alati taganemisvõimalus, ei pea hulle kohtuprotsesse läbima, kui midagi peaks valesti minema!» kirjutas kommenteerija asjaosaline. Ja milleks pidada üleval lapsi, kes eelistavad teist lapsevanemat, küsis ta skeptiliselt.
Teisalt toovad mõnedki kommenteerijad vabaabielu põhjuseks rahalise olukorra. Niisama paberit määrida pole mõtet, kuid suurema peo tegemiseks ei ole võimalust. «Olen ise juba viis aastat vabalt abielus olnud ja on ka väga tugev soov seda abielu vabalt ka jätkata. Kui aga mammonat peaks liigselt üle jääma, siis võib ju oma perele ja sõpradele ühe korraliku eesti pulma korraldada küll. Asi oleneb ikka inimestest endast, mitte ametlikust paberist,» arvas Siim-Valter.
Ent naise jaoks on vabaabielu alavääristav, on veendunud kommenteerija Lea. «Naine vajab abielu. Siis tuleb kõik muu ja ka lapsed, loomulikult. Kui mees sunnib naist elama vabaabielu, siis on see naisele sõnum: «Sa kõlbad ainult seniks, kui silmapiirile ilmub keegi parem» või «Oled tore küll, aga päriseks ma sind ikka ei taha».»
Tervete laste arenguks on vaja tervet perekonda, leiab ka kommenteerija na. «Ükski «uue aja» teooria ei suuda kummutada tõde - terve ja eduka riigi /ühiskonna alus on terve, õnnelik ja hästitoimiv abielu (pere). Justnimelt abielu, mitte vabaabielu. Vabaabielus ei räägita kunagi pühendumisest selle kõige sügavamas mõttes ja see jääb ühe partneri hinge (enamasti naine) ning röövib turvatunde.»
Abielu kui turvalise perekeskkonna alus
Üks kommenteerijaist pöörab tähelepanu sellele, et tänapäeval käib suhte lõpetamine üldse liiga kergekäeliselt, suhte toimimise nimel ei viitsita tööd teha. «Mõte ei olnud abiellumises abiellumise pärast, vaid turvalise perekeskkonna loomises (mille üks osa võib vabalt olla abielutõotus) ja perele turvatunde pakkumises,» kommenteeris ta Taagepera soovitusi.
«Esimeste suuremate probleemide juures joostakse uue naise/mehe juurde ja korratakse samu vigu, mida eelmises suhtes tehtud sai, et sealt siis edasi põgeneda, selle asemel, et probleemidele lahendusi leida. Kuna lapsed jäävad suure tõenäosusega naise kasvatada, peab naine tõesti arvestama sellega, mitut last ta jaksaks ülal pidada.»
Ta teab vaid mõnda üksikut meest, kes lahutuse käigus on avaldanud soovi last/lapsi ise kasvatada. «Üks neist kasvatabki ise last, üksikemasid on mu tuttavate hulgas oluliselt rohkem. Peamine põhjus, miks mehed lapsi ise kasvatada ei taha, on see, et siis ei saa ju uut naist sebida ja «vabadust nautida».»
Üldiselt on talle mulje jäänud, et keskmine mees jätab koos naisega maha ka lapsed, ent ka abielusõrmus ei anna garantiid, et seda ei juhtuks. Paberist tähtsam on lubadus üksteisele, et saadakse hakkama nii heas kui halvas.
Kommenteerija na on niisamuti nõus, et laste arv sõltub otseselt naise turvatundest. «Ükski ebakindel vennike, kes ütleb, et ei soovi vastutust võtta, ei suuda last sünnitama panna. Naine vajab sünnitamiseks turvatunnet, kuid vabaabielu seda ei anna,» märkis end nooreks naiseks nimetav kommenteerija.
Abiellumine ei hoia kedagi kinni
Kui ühelt poolt leiti, et tegelikult ei hoia ka abielu kedagi kinni, siis teisalt toodi ka mitmeid näiteid, kuidas vabaabielus on õnnelikult koos elatud kümme ja kakskümmend aastat. «Abielu nüüd küll kedagi sünnitama ei pane, ikka mõtlemine. Ega sellepärast midagi tegemata pole jäänud või elu elamata ja õnnelik olemata. Pole lihtsalt oluline see paber, mis midagi ei kindlusta, kui sul on inimene kõrval,» kommenteeris kolm aastat abielus ja 16 aastat vabaabielus olnu.
«Mees-kelgunöör lahkub ka siis, kui abielus on,» on veendunud vabaabielus elav kahe lapse isa. Tema sõnul jäävad pulmad rohkem rahakoti taha ja sama väidavad mitmed teisedki kommenteerijad.
«Mulle isiklikult abielu ei sobi - see on kui kett koerale. Lastega mind ka kinni ei hoia. See ei tähenda, et ma vastutusest eemale hoian. Kui kooselu pole võimalik, siis lapsed pole ka põhjus piinlemiseks,» tunnistas kommenteerija Siim. Sõrmus pole kunagi kedagi kinni hoidnud, on ta veendunud. «Ennegi on mehed kogu maise vara naisele jätnud ja nullist alustanud, mõni veel mitmeid kordi.»
Kui inimesed kokku ei sobi, siis ei aita ka päris abielu, ja kui mõlemad on teineteises kindlad, siis ei loe ka vabaabielu, võiks diskussiooni kokku võtta ühe kommenteerija arvamusega.
Tähtis riigi toetus
Mõneti olulisemaks peeti riigi toetust, olgu selleks juba toimiv vanemapalk või ka lastetoetused, mis üheskoos ei anna piisavat kindlustunnet.
«Pigem ikka on küsimus sotsiaalsüsteemis ja riigikorralduses kui meeste pere juures püsimisel. Jah, iga normaalne naine arvestab laste planeerimisel sellega, mitu last ta jõuab üksi üles kasvatada. Seda mitte ainult sellepärast, et ta kardaks, et mees ära jookseb. Lihtsalt loodus on nõnda seadnud, et meestega juhtub ka tavapärasest rohkem õnnetusi jms.
Tänapäeval ka järjest enam mehed lihtsalt töötavad ennast surnuks. Majanduslikult ei ole enne 40. eluaastat võimalik lapsi muretseda ning 50-aastaselt mehed surevad juba massiliselt südame- jm probleemide tõttu.
Mina noore naisena praegu ei saa lapsi sellepärast, et mul puudub igasugune kindlus selle suhtes, kas mul homme on veel töö või mitte. Kas mu laps saab lasteaia- ja koolikoha või mitte. Sest tööandja võib mu raseduse või väikese lapse tõttu koondada, vallandada vms. Mul pole mingeid õigusi, keegi mind ei kaitse. Tuleb ise enda eest seista. Enda eest seismisega saan ma hakkama, kuid ei ole kindel, et suudaksin ka lapse/laste huvide eest seista (samal ajal ka ise inimeseks jäädes),» kirjutas Triinu.