Margus Punab: Eesti meestel läheb järjest paremini

Margus Punab Foto: Margus Ansu

Doktorikraadiga meestearst Margus Punab juhatab Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliinikut, praktiseerib arstina, kirjutab teemakohaseid artikleid ning teeb teadustööd. Ta on Eesti meestearstide süsteemi rajaja. Osalt on just tänu dr Punabi initsiatiivile Eesti meeste terviseteadlikkus ja tervisenäitajad tõusuteel, kirjutab Mari Hiiemäe terviseajakirja Üks augusti/septembrinumbris.
 

Kuidas Eesti meestel praegu läheb?

Eesti meestel läheb järjest paremini. Kui vaatame keskmise eluea muutusi, siis viimase paari aasta jooksul on kiire tõus tekkinud nii meeste kui ka naiste hulgas.

Millega see seotud on?

On mitu tendentsi, mis on selgelt näha. Kui ma kas või siin Tähtvere pargis jooksmas käin, siis võin öelda, et sellel kevadel on jooksjaid ja üldse sportijaid juba palju rohkem kui oli eelmisel aastal. Nii et vähemalt siin piirkonnas on sporditegijate arv kasvanud ja kui varem olid ringi peal enamasti naised, siis nüüd on järjest rohkem ka mehi näha, vast juba kolmandiku jagu küll.

Nii et ühe olulise poolusena näen meeste suurenenud huvi tervislike eluviiside vastu. Teine poolus on see, mida mina vaatan oma mätta otsast – see töö, mida me oleme siin kolleegide ja kaasamõtlejatega 20 aastat teinud, hakkab tasapisi tulemust tooma.

Näiteks eesnäärme programmiga oleme tegelenud viis aastat ning eesnäärme uuringuid tehakse praegu kolm korda rohkem, kui neid tehti viis aastat tagasi.

Veel võib öelda, et terviseteadlikkus on kasvanud nooremate hulgas ja see on kohale jõudnud ka vanemale generatsioonile ning see on kõige tähtsam. Kui vaadata ainult Eesti-siseseid näitajaid, siis on trendid väga head.

Aga kui võrrelda Eesti naaberriikidega?

Siis on pilt natuke kurvem. Kui vaadata viimaste aastate statistikat, siis Rootsis ja Taanis elavad mehed ikka vähemalt 10 aastat kauem kui Eestis. Kui me likvideeriks ka kõik õnnetusjuhtumid ja alkoholiga seotud surmad, siis oleks keskmine eluiga vaid 2,7 aastat pikem. Usun, et vähemalt kaheksa puuduva aasta taga on sotsiaalne tagapõhi ja Eesti inimeste vähene terviseteadlikkus.

Mis kaebused ja vaevused Eesti meest kõige rohkem kimbutavad?

Siin mängib rolli põhjamaade eripära. Eesti, Soome, Rootsi, Kanada ja Norra – siin on omad haigused, rohkem on levinud kroonilised põletikulised haigused. Kui räägime puhtalt meestehaigustest, siis eesnäärme põletikke on Eestis kordades rohkem kui Lõuna-Euroopas. Eesnäärmepõletikuga kaudselt seotud eesnäärmevähi levimise ja ka suremuse osas on Eesti Euroopa tipus ja võistleb selles seal Rootsiga.

Külm ja niiske kliima on paljude probleemide taga, aga no muidugi ka eluviisid. Statistikat mõjutavad sotsiaalne keskkond ja kõik need riskitegurid, mis meil on, alates vähesest füüsilisest aktiivsusest kuni suitsetamise ja alkoholiprobleemideni. Uue trendina tuleb riskitegurite hulgas kiiresti peale ülekaalulisus.

Nii et ühest küljest spordiharrastus justkui suureneb, aga ülekaalulisuse probleem samuti?

Terviseteadlikkus või mitteteadlikkus on subgrupi küsimus, aga kuna need subgrupid on nii suured, siis on ühiskonna jagunemine tõesti üsna drastiline.

Kui julge on Eesti mees arsti poole pöörduma?

Oleme tegelenud meeste probleemidega 20 aastat ning võib rääkida, et Eesti mees on selle aja jooksul muutunud üha julgemaks. Kui 20 aastat tagasi oli nii, et sageli tõstis naine mehe vägisi arsti ukse vahelt sisse, siis nüüd oleme jõudnud sinnani, et Tartu Ülikooli Kliinikumi meestekliinikus on meil 30 000 visiiti aastas. See on väga suur tõus.

Samuti on näha, et mehed jõuavad järjest paremini perearstide juurde, nii et koostöö on ka perearstidega väga hea. Julgen öelda, et meeste terviseteadlikkus on hüppelise tõusu läbi teinud. Arsti juurde jõutakse varem.

Näiteks kui veel viis-kuus aastat tagasi jõudis 40 protsenti eesnäärmevähiga meestest arsti juurde alles siiretega ja metastaasidega haigusvormis, siis nüüdseks on see 10–20 protsendi vahel.

Kuidas julgustada neid, kes siiski oma probleemiga arsti juurde tulla häbenevad?

Mina ütlen ikka, et iga «mats» vastutab oma tervise eest ise. Tugevad inimesed lahendavad oma probleemi ja nõrgad inimesed jäävad koju kotile ja koju keegi meestele järele ei tule. Küll aga on olemas süsteem, mis on võimeline aitama.

Vaadates uroloogide ja meestearstide tööd, siis võin öelda, et peaaegu kõik on võimalik, aga esimese sammu probleemi lahendamiseks peab tegema ikkagi mees – jõudma endas otsusele, et kui tal ikka mure on, siis hakkab ta seda lahendama.

Ülemaailmne Tervishoiu Organisatsioon (WHO) on öelnud, et sensitiivsemate teemade puhul võib teadmise tekkest teoni meestel aega kuluda kuni kaks aastat, samal ajal kui naiste puhul töötab teavituskampaania juba mõne kuuga.

Kui palju on arsti poole pöördujate hulgas neid, kes ei saa järglasi?

Viljatus on androloogia keskne teema, kõige komplekssem ja keerukam. See koondab kõik ülejäänud teadmised ühte kohta kokku. Kui Tallinna ja Tartu numbrid kokku panna, siis pöördub selliseid mehi TÜ meestekliinikusse umbes tuhat meest aastas. Tuhat uut peret, kellel ei ole aasta jooksul õnnestunud rasedaks jääda.

Kui paljusid neist aidata saab?

Praegu võime julgelt öelda, et me oleme võimelised aitama 99 protsenti viljatutest meestest. Kas selleks läheb vaja tabletti, operatsiooni või kunstlikku viljastamist, see sõltub probleemi olemusest. Aga igatahes on võimalik neid inimesi aidata.

Kui meie poole pöördutakse probleemiga, et paar on viljatu, siis sel hetkel me ei tea, kas probleem on mehe- või naisepoolne. Enamasti jaotub see nii, et kolmandikul juhtudel on see naise probleem, kolmandikul mehe probleem ning kolmandikul juhtudest on see mõlema probleem.

Kas viljatud paarid lagunevad kergemini?

Ei. Arvan, et need pered, kes tahavad koos probleeme lahendada, on keskmisest hoopis tugevamad. Meie juurde jõuavad tavaliselt kõrgelt motiveeritud ja väga heas partnersuhtes olevad paarid. Sellise probleemi lahendamine tugevdab peresuhet ja selline pere on keskmisest stabiilsem. Need, kes uuringute ajal või järel lahku lähevad, on üksikud.

Millised terviseriskid on viljakuse mõjutajatena kõige hullemad?

Tõstaksin esile ülekaalulisust, mis järjest suureneb. See on otse või kaude seotud kõikide meestehaigustega. Ülekaaluga seoses muutub mehe hormonaalne ja biokeemiline regulatsioon ning need muutused mõjutavad otseselt viljakust ja seksuaalsust. Pluss veel muutused maksas, lipiidide ainevahetuses ja veresuhkru taseme tõus, mis hakkavad kogu organismile mõju avaldama.

Kõik androloogia põhiteemad – viljatus, eesnäärmehaigused, põletikud ja seksuaalhäired – on otsapidi ülekaaluga seotud. See ei pruugi olla ainuke ja juhtiv põhjus, aga kaasuv põhjus siiski väga sageli. Julgen arvata, et aastal 2011 on ülekaal isegi suurem riskitegur kui suitsetamine, mis on varemalt olnud suurim mehe tervise laastaja.

Kas hullem on see, kui kaalutõus tekib kiiresti, või see, kui poiss on pisikesest peale liiga pontsakas olnud?

Kõige ohtlikum on kõhurasva kogunemine, mis on biokeemiliselt ja bioloogiliselt märksa aktiivsem kui üldine rasvumine. Nii et võib-olla väike tõde selles on, et kõhurasva kogunemine, mis tekib hilisemas eas, on kokkuvõttes tervisele ohtlikum, aga üldiselt siin väga suurt vahet ei ole.

Nii et kui ülekaal juba tekkinud on, siis peaks mees iga hinna eest üritama kaalust alla saada?
Mitte ka päris nii. Tuleb leida enda jaoks optimaalne kaalutase. Kui minu juurde pöördub selgelt ülekaaluline mees, siis ma ei soovita talle kunagi seda üldtuntud normi, et pikkus miinus kaal miinus kümme kilogrammi – see tundub ebarealistlik.

Ja kui kaalu langetada liiga palju ja liiga kiiresti, siis hakkab see teistmoodi organismi hävitama. Kõik muudatused tuleb teha tasapisi. Eesti tippkaalujälgijatest mehed on paljud oma probleemidega minu juurest läbi käinud.

Mida sellisele mehele soovitada, kellel on nii kiire elutempo, et treenimise jaoks aega ei jää?

Loll on see, kes vabandusi ei leia. Minu juurde pöördus üks kaugsõidu autojuht ja ütles, et ei ole võimalik sporti teha, töö on selline. Aga kes tal keelab kõnnikepid autosse kaasa võtta. Ta saab sõita korraga kaheksa tundi. Siis võiks õllepurgi avamise asemel järgmise risttee pealt loodusesse jalutama minna.

See on loll jutt, et aega ei leia, samamoodi nagu on loll jutt, et keha on nii käest ära lastud, et midagi enam teha ei saa. Meil on siin kõige suurem mees olnud umbes 180-kilone, kellest ka sai asja.

Vahel on vaja kasutusele võtta radikaalsemad meetodid, nagu kaalukirurgia, aga need on äärmuslikud vahendid, reeglina ei ole selliseid vaja. Kõige tähtsam on kehakaalu langetamiseks leida endas motivatsiooniskeem, arsti asi on aidata seda säilitada, et tagada stabiilsus.

Kui oluline on naise toetus?

Väga. Vähemalt ühes dokumendis on WHO öelnud, et naine vastutab mehe tervise eest. Seda väidet on meie feminismid korduvalt rünnanud, kui ma olen seda öelnud, aga tegelikult on nii, et me kõik vastutame oma lähedaste tervise eest. Samamoodi vastutavad mehed oma naiste ja laste tervise eest.

Inimene vajab sageli väikest tõuget, et asuda oma probleemide lahendamise teele. Haigused ja probleemid kulgevad ravitavas algfaasis sageli vaikselt ning abikaasa on see, kes näeb ja märkab, kuidas need süvenevad. Inimene ise peab sageli normaalseks, kui viie aasta jooksul mingi probleem suureneb. Kõrvalt on seda hoopis kergem hinnata.

Naistearstide süsteem on meil juba 150 aastat vana ja naistel on suhtumine, et kontrollis käimine on täiesti normaalne, juba geenidesse sisse läinud. Nad saavad aidata, et ka mehed tervise kontrollimist hakkaksid normaalsena võtma.

Mul on ka praegu vastuvõtus selliseid mehi, kes ütlevad, et vanust juba 45 ja et naine soovitas, et peaks kontrollima tulema. Sellist asja enam ei ole, et naine mehe jõuga uksest sisse tõstaks, aga positiivses mõttes öeldakse küll sageli, et just naine saatis. See tugi on meestele oluline, et naine aitaks arstile pöördumise otsust teha.

Kui lihtne Eestis üldse meestearsti juurde pääseda on? Kui palju on arste, kelle poole pöörduda?

Võib öelda, et olukord ei ole briljantne, aga väga mures ka olema ei pea. Võib lohutada, et näiteks Rootsi riigis võtab meestearsti juurde pääs aega umbes aasta, meil on see märksa kiirem. Suure tõenäosusega saab vastuvõtule kahe kuu jooksul. Meestearstide vähesuse üle ma väga ei kurda, sest nii palju on tehtud koolitusi ja neid spetsialiste, kes saavad aidata, on palju.

Perearstisüsteem on praegusel ajal päris tugevaks muutunud, nii et enamiku probleemidega võib julgesti alustada perearstist. Tema saab paljudel juhtudel esmase diagnoosi panna ja ka ravi alustada. Usun, et kaks kolmandikku eesnäärmeprobleemidest saab lahendatud perearsti juures. Samuti on seksuaalhäirete käsitlus läinud järjest lihtsamaks ning on enamasti lahendatav perearsti tasandil.

Selle koostöövõrgustikuga, mis meil Eestis on välja kujunenud, olen ma üpris rahul. TÜ Kliinikumis oleme oma süsteemi nii korraldanud, et vastuvõtt algab sageli eriväljaõppe saanud õdede tasandist.

Nemad teevad ära esmased uuringud ning patsient saab arsti juurde tulla juba koos uuringute tulemustega. Kes oma probleemile lahendust tahab saada, sellel on see võimalus kindlasti olemas. Tundub isegi nii, et meestearsti juurde pääseb Eestis kiiremini kui naistearsti juurde.