«Minu imeline elu»: Carolin elab pidevalt hirmus, et tema elukaaslane ei jõua töölt elusana koju tagasi

«Minu imelise elu» Carolin Foto: Kanal 11

Argipäeviti Kanal 11 ekraanil jooksva tõselusaate «Minu imeline elu» eelviimases osas rääkisid naised oma kartustest ja sellest, kuidas hirm nende elu mõjutanud on.

Pangatöötaja Carolin (27) kolis kuueaastaselt emaga Ameerika Ühendriikidesse, kus ta oma kihlatuga tänaseni elab.Carolini elukaaslane Kyle töötab politseinikuna, mis naise pidevalt muretsema paneb. «Kui ma saadan oma elukaaslase tööle, ei tea ma kunagi, kas ta tuleb elusa ja tervena tagasi,» ohkas Carolin, kelle sõnul New Jerseys kuritegevus kunagi ei maga.

Naise peigmees Kyle peab alati ööpäevaringselt valvel ning valmis olema, et õigel ajahetkel kriminaale püüdma minna. Koguni tema töölepingus olevat see punkt kirjas, politseinik peab 24 tundi seitse päeva nädalas kättesaadav olema. Ka vabal ajal käib Kyle kuulivesti ja püssiga ringi, sest iialgi ei tea, millal mõni tema poolt pokri pistetud vang vabaks saab ning kätte maksma tuleb.

«Pinge on väga suur. Isegi siis, kui me ainult kõrvalpoodi läheme, sest kunagi ei tea, mis juhtuda võib. Kyle´iga on küll sutsu kergem, sest tal on nendega, keda ta vangi pannud on, head suhted. Selles mõttes, et ta ei käitu nendega pahasti. /.../ Ta on viisakas nendega,» rääkis Carolin.

«Vahepeal lasti üks mees vangist lahti, kes ütles, et kui ta välja saab, tulistab Kyle´i surnuks,» märkis naine. Carolini süda aimab ka siis halba, kui mees paari tunni jooksul helistanud või sõnumeid saatnud pole. Tulevikus loodab noorpaar Eestisse, Carolini kodumaale, elama tulla, sest siin on rahulikum.

Lapsehoidja ja kahe lapse ema Kadri (23) elus oli periood, mil ta üksiolemist väga pelgas. «Ma kolisin rasedana vanematekodust välja, abikaasaga kokku elama. Ma olen alati väga seltskondlik inimene olnud, nii kodus kui ka väljaspool. Kui ma aga oma mehest lahku läksin, siis ma olin oma kahe lapsega järsku üksi,» meenutas Kadri.

«Kui sa paned oma lapsed magama ja mitte kedagi teist ei ole, siis on korraga see väike kodu hästi hirmus ja pime. Ühtegi häält pole, kellegagi suhelda ei saa,» püüdis naine oma toonast kohanemisperioodi kirjeldada.

Päästvaks õlekõrreks sai teler. «Telekas mängis ööd ja päevad. Hommik algas telekaga, õhtu lõppes sellega. Tihti jäin nii magama, et telekas mängis.» Tagantjärele ei oska Kadri kindlat öelda, kas ta sai oma suurest hirmust tänu teleri vaatamisele üle või sellepärast, et leidis jälle endas tasakaalu ning kindluse.

Nüüd Kadri kodus telerit olemas ei olegi ning puudust ta sellest ei tunne. «Minu arvates on hästi kurb, et minuvanused inimesed keelduvad küllakutsest öeldes, et ma täna ei saa, ma pean «CSI-d» vaatama. Mina ei tahaks oma sõprade seltskonda mingile masinale eelistada,» põhjendas Kadri oma otsust.

Samuti mõistab ta hukka neid vanemaid, kes telerit n-ö lapsehoidjana kasutavad, kui endal lapsega aega tegeleda ei ole. Kadri sõnul tuleks lapsevanemal samamoodi teleri ees istuda, kui laps seda vaatab, et vajadusel nähtut selgitada ning kommenteerida.