/nginx/o/2011/08/24/720202t1h368e.jpg)
Paari- või peresuhetes on oluline enda vajaduste eest seismine, kuid tahes-tahtmata leidub olukordi, kus oleks targem oma nõudmisi vähendada ja kogu perele mõelda. Ka PREP-paarisuhtekoolituse koolitaja Kaia Kapsta sõnul tuleks vahel pere vajadused esiplaanile asetada, et tagada õnnelik pereelu.
Kapsta märkis, et pereõnne nimel on vahel oluline probleemi laiemalt vaadata ja enda prioriteetide arvelt mööndusi teha. «Kui inimene on huvitatud oma peresuhete kvaliteedi tagamisest, kui partner ja pere on talle ka tegelikult olulised, siis oleks mõttekas teatud olukordades asetada oma isiklikud soovid ja vajadused, samuti isiklikud mugavused pere ühiste vajaduste nimel kõrvale, tõstes MEIE vajadused ettepoole MINU isiklikest soovidest ja tahtmistest.»
Nõustaja hinnangul ei jää keegi selles olukorras kaotajaks. «Seeläbi võidab inimene endale elus midagi palju suuremat, olulisemat ja väärtuslikumat.» Samas pani Kapsta südamele, et oma vajaduste tagaplaanile asetamine on igaühe jaoks vabatahtlik ning see ei ole miski, millega teist osapoolt mõõta või mõjutada.
Peresuhtesse tuleks mõlemal võrdselt panustada
Paarinõustaja sõnul ei toeta paarisuhet see, kui üks partner asetab pidevalt oma vajadused tagaplaanile ja teine mitte. «Kogu paarisuhe läheb sellisel puhul tasakaalust välja: kui üks osapool võtab vastutuse kogu paarisuhte ja pereelu toimimise eest läbi isikliku panustamise 100 protsenti enda kanda, hakkab teine osapool ennast alateadlikult kõrvalejäetu ning mittevajalikuna tundma.»
Kaia Kapsta lisas, et ka suhtesse panustaja võib ajapikku ennast ohverdaja või ohvrina tundma hakata ning seesmiselt nii ebavõrdust kui ka kibestumist kogeda.
«Sellisel puhul on ka igasugused «tühjast tõusvad tülid» kerged lahvatama, kuna pealispinna all hakkab hõõguma tunduvat sügavam probleemistik koos rahulolematuse ja teiste negatiivsete tunnete ja hinnangutega asjade tegeliku seisu kohta.»
Vastatikused süüdistused võivad paarinõustaja kogemuste põhjal suurteks peretülideks välja kasvada. «Vihatunne sisaldab endas sageli mitmeid teisi varjatumaid aspekte nagu abitusetunne või tunne, et sulle on tehtud ülekohut jne.»
Kaia Kapsta on nõustamist läbi viies täheldanud, et abitusetunne võib tekkida ka sellel osapoolel, kes esialgsel vaatlusel suhtesse panustanud ei ole ning pelgalt oma isiklike soovide, heaolu ning mugavuse eest seisnud on. «Tegelikult on ka tema suuremas pildis midagi olulist kaotanud - oma koha peres, tunde, et ta on vajalik ja et tema panust väärtustatakse.
See võib sageli anda just meestele sellise n-ö perifeerse koha ja positsiooni kogu peresüsteemis. Loomulikult mängivad siin kaasa ka oskused olla kaasa oma partnerile ja isa oma lastele, oskus osaleda paarisuhtes ja pereelus, mida me sageli õpime mudeldamise kaudu.»
Kõige sagedasemad pingeallikad
Paarinõustaja Kaia Kapsta vastuvõtul on käinud väga erinevate probleemide küüsis vaevelnud paarid. Kõige sagedamini toob tema sõnul tüli majja vastutuse jagamine kodutööde ja laste kasvatamise vallas.
«Samuti ajajaotus isikliku ja perele pühendatud aja vahel, näiteks mehe viis korda nädalas toimuvate korvpallitreeningute ja naise jooga- või aeroobikatreeningute sobitamine nädalaplaani. Keegi peab ju sel ajal ka laste järele vaatama ja vahel ka teisi pere ühistegevusi planeerima,» rääkis Kapsta.
«Juba sellisest teemast võib lõpuks peres palju pingeid üles kerkida ja kui kopromissidele minna ei suudeta ega osata, peab üks osapool oma tegevustest süstemaatilselt loobuma.»
Probleemid tekivad ka siis, kui päevakorda tulevad uued karjäärivõimalused või haridustee jätkamine. Need olukorrad nõuavad Kapsta arvates pere mobiliseermist ja meeskondlikku ühtehoidmist vastastikuse toetamise eesmärgil.
Kapsta märkis, et kompromissid on vajalikud ka siis, kui lapsed perre sünnivad. Mõlemad osapooled, nii naine kui ka mees peaksid valmis olema oma senist elustiili muutma.
«Kuna antud olukordades esilekerkinud erimeelsused ja arusaamad baseeruvad sügavalt ka meie lapsepõlvest kaasa võetud isiklikel hoiakutel, näivad need esialgu lahendamatute probleemidena,» rääkis Kapsta.
«Tegelikult ei ole olemas ühtegi lahendamatut probleemi, mõne vastuse leidmisele ei ole lihtsalt piisavalt aega, tähelepanu ega tahtmist pühendatud. Kõik taandub tegelikult läbirääkimis- ja probleemilahendusoskusele, samuti vastastikusele teineteise vajaduste aktsepteerimisele.»