Pseudoprobleemid spordiklubiga alustades
Spordiklubisse esmakordselt minnes võib tunduda, et see toob kaasa omakorda lisakulutuse – vaja on ju treeningriideid. Kui teised käivad uhketes tossudes ja spetsiaalses spordiriietuses, ei saa ometi alla jääda! Lisaks sigineb hinge kartus, et kuidas hakkama saada nullist alustades end teiste ees narriks tegemata. Ja üleüldse, mille arvelt see aeg veel spordiklubisse minekuks leida tuleb?
- Treeningvarustus on kallis. Tõtt tunnistades panustasin ma esimese hooga vaid retuusidesse. T-särke leidub ikka, plätud ja botased olid olemas varasemast. Muidugi on spetsiaalne rõivastus mugavam, kuid vaid selle taha ei jää midagi seisma. Rohkem tundsin puudust mõnusast spordikotist.
- Aega ei leia. Aega leiab alati, kui vaid tahta, küsimus on motivatsioonis. See aeg tuleb tekitada ja lõpuks tundub hoopis, et oled aega selle võrra juurde võitnud, et energiat on lihtsalt rohkem. Trenniskäiguga saab ühendada pesukorrad, kas või koos saunamõnudega.
- Ei oska midagi. Selleks ongi trenn ja treener, et saaks õppida oskama. Ajaga tuleb kehatunnetus, samuti on võimalik koordinatsiooni arendada, kui vastav treening ise vähegi huvi pakub. Harjutamine teeb meistriks.
Kolm kuud ja kaks nädalat kestnud suvise treenimise tulemusena võin öelda, et mõtlemist muutis kogemus kohe kindlasti. Tean veelgi kindlamalt, et füüsiline koormus aitab paremini keha ja vaimu vahel tasakaalu saavutada ja et vaatamata sellele, et see nõuab oma aja, annab see vastu ka lisaenergiat.
Ehkki koormustest näitas mulle alustamisega võrreldes üsna sarnast tulemust, on mõned näitajad seal sees muutunud – väiksem rasvaprotsent, suurem lihasmassi protsent, kehakaal läks pisut väiksemaks. Tunnetuslikult võin öelda, et võhma on juurde tulnud.
Spordiklubi õpetas mitmeid harjutusi, millest ma spordivõhikuna midagi ei teadnud. Kui eksperimendi lõppedes läksin rulluisutama, siis tundsin, et niisama ring läbi teha ei pakugi midagi, vaid tuleks anda lisakoormust, muutes jalgade ja käte asendit.
Trennivajadus paistab olevat pugenud jalgadesse ja kätesse, mis hakkavad kummalisel kombel «sügelema», kui paar-kolm päeva pole mingit koormust saanud. Kui nüüd vaid seda inertsi suudaks hoida ja võimalusi liigutamiseks leida!