Olen Ameerika Ühendriikide suure linnagümnaasiumi, niisiis «tavakooli» kasvandik. Kui oma kooliteed alustasin, kaalusid mu vanemad, kuhu mind ja mu venda õppima saata. Kui ei tahetud panna last erakooli, tuli perel kolida «heasse koolipiirkonda», mis aga sugugi ei olenenud ainult jõukusest.
Minu lapsepõlves ei mõõdetud kooli kvaliteeti tänapäevaste mõõdikutega ning osariigi aineeksamid ei määranud kogu tulevikku. Lapse erakooli panek oli rassiline valik, püüe garanteerida juurdepääsu eliitülikoolidesse.
Sain siiski väga hea ja tugeva hariduse. Tõsi küll, gümnaasiumis olin edasijõudnute klassis, mis võimaldas gümnaasiumi viimastes klassides sooritada ülikooliaineid ja teha erieksameid. Lõpetasin oma 500-pealises lennus esimesena.
Kasvamine inimeseks
Miks valisin oma lastele waldorf-hariduse? Selleks ajaks, kui mu lapsed ükshaaval kooliteed alustasid, töötasin juba ülikoolis õppejõuna ning Põhja-Ameerika haridusmaastik oli palju muutunud – mõõdetavaks ja tulemuspõhiseks.
Haridus oli muutunud «kvaliteetsemaks», mis tegelikkuses tähendas lahjenemist ja sageli mõttetuid kodutöid ja ülesandeid. Arvutid hakkasid õpilaste jaoks koolidesse alles tulema.
Ülikooli õppejõuna teadsin, kuivõrd oluline on õppida mõtlema, probleeme ja olukordi loominguliselt lahendama, mitte ainult fakte kuhjama ja ritta seadma. Mind ümbritsenud Põhja-Ameerika (tava)koolides käis mõõtmine üle mõistuse ja üle õpetajate ja õpilaste jõu.
Hariduse jõhker, provintsipõhine ja riiklik rahastamispoliitika pani naaberkoolid kunstlikult omavahel võistlema – õpiti vaid eksamite nimel.
Võimalikke koole hoolikalt võrreldes nägin waldorf-koolides kolme pedagoogilist aspekti, mis paljudes koolides rõhutamist ei leia: tundekasvatus, kogukonnaks kasvamine ja ilumeel.
Ühtegi neist kolmest aspektist ei saa otseselt mõõta. Kuid oma õppejõuna töötatud aastate jooksul oli mul üha kergem tabada ja tajuda tundekasvatuse, kogukonnatunde ja ilumeele puudumist.
Eriti valusalt torkas nende aspektide nõrkus silma nende üliõpilaste juures, kellel oli ette näidata laitmatu tunnistus ehk säravad õpitulemused «paberil». Järeleaitamise tunde tundekasvatuses ja teiste inimestega arvestamises on pea võimatu ülikoolis anda.
Ilumeel võib tunduda liigse luksusena, mida peaks korvama huvitegevus väljaspool kooliseinu, kuid ilumeelt on veelgi võimatum patta panna kui ilu ennast.
Waldorf-pedagoogika, tegeliku waldorf-kooli ning õpetajatega tutvumise läbi veendusin, et see on inimlikult terviklik haridus, mis annab minu lastele hea aluse edasiseks õppimiseks ja eluks.
Et mu lapsed käisid erakoolis, tähendas muidugi suuremat majanduslikku panustamist «alghariduse faasis – ühiskonnas, kus enamasti hakati lapse sünnihetkest koguma õpperaha tema ülikooli saatmiseks.
Aega ja ruumi mõtlemiseks
Mu tütred ja mu poeg käisid Torontos Alan Howard Waldorf Schooli eelkoolis ning mu tütred jätkasid sealsamas ka põhikoolis. 2004. õppeaasta alguses aastaks Tartusse tulles rõõmustasin, et Tartus oli olemas waldorf-kool, mille õhustik ja pedagoogiline lähenemine tegid mu lastele ülemineku inglisekeelsest eestikeelsesse hariduskeskkonda sujuvamaks. 2006. aastast, meie Eestisse ümberasumisest saadik, jätkasid lapsed hubaseks ja armsaks saanud Tartu Waldorfgümnaasiumis.
Eestis kogesin esimest korda kulmukergitust, muigamist, piinlikku vaikust ja irooniat, kui meie koolivalikust juttu tuli – Torontos ning Skandinaavia päritolu sõpradega suheldes ei olnud seda varem ette tulnud.
Rootslastest, norralastest või soomlastest tuttavad noogutasid pigem tunnustavalt, märkides möödaminnes ikka konkreetseid näiteid võimekatest, tegusatest, kõrgetel kohtadel töötavatest inimestest nende päritoluriikides, kes olid saanud waldorf-hariduse.
Mu kolleegid ja teretuttavad Eestis (kahjuks aga rohkem kolleegid) arvasid, et mu lapsed, vaesekesed, ei saa tavakoolis hakkama, või teen ma ise nende tulevasele edukusele karuteene – kas ma siis ei näe, kus «too kool» edetabelis asub?
Kirjutasin nendest reaktsioonidest ja waldorf-hariduse positiivsest väärtusest vähemalt kahel korral pikemalt, kuid müüte kõigutada on raske: nende alusmüür on kas eelarvamused, negatiivne elamus või mõlemad kokku.
Kolleegide arvamustest oli aga palju olulisem tegelikkus: kuidas mu lapsed siis hakkama on saanud, mida tähendab hakkama saamine ja kas olen tõesti neile teinud karuteene?
Ja kuidas on kasvatusega? Kas see pole metsik koht, kus kõik on üle käte ja kus vohab vabakasvatus? Vastakem faktidega.
Kergem on alustada distsipliinist ja kasvatusest – eriti nähes oma kergelt kelmika poja aukartus oma õpetaja ees. Waldorf-koolis kasvab distsipliin loomulikku rada pidi, lähtudes respektist enda, teiste ja kõige elusa vastu.
Kohanemine. Kui 2008. aastal veetsin uurimissemestri Torontos ja mu lapsed Torontos tavakooli läksid, nägin oma silmaga, et nende kohanemisvõime oli nõtke, suhtumisega ja motivatsiooniga polnud neil mingit probleemi. Kõigi kolme lapse õpitulemused Toronto tavakoolis, suurtes rühmades, olid väga head.
Ma ei soovi väita, et tavakool oleks mu lastele olnud halb valik. Aga nad on saanud ja saavad ka enamat. Aega ja ruumi mõtlemiseks. Vabadust katsetada, mitte ainult sooritada. Võimalust olla inimene, kes julgeb mõtelda.