Ajakirjanik ja üliõpilane Katharina (21) on olnud pea pool elu armunud noormehesse, kellega ta on siiani vaid sõbraks jäänud. «Ma ei tea, mis temas on või miks ma ta peale alati mõtlen. Nüüd üheksa aastat hiljem ma endiselt ei tea, mis see on,» kehitas Katharina nõutult õlgu.
Ta on oma silmarõõmuga kogu aeg väga hästi läbi saanud, mõned korrad ka enda tunnetest rääkinud. Sellest hoolimata on ta elul omasoodu kulgeda lasknud ja pole kordagi tegudeni jõudnud.
Kuigi Katharina pole seda noormeest nüüdseks juba kaks aastat näinud, on too endiselt naisterahva mõtetes ja südamesopis. Samas pole ta sada protsenti veendunud, et ta oma kauaaegse armastusega suhet luua tahaks.
«Kunagi ma olin ikka selles väga kindel. Unistada võib ju igasugustest asjadest, reaalsus on hoopis midagi muud. Ära iial ütle iial, võib-olla oleme kahekümne aasta pärast abielus, võib-olla mitte,» nentis Katharina viimaks, kes naudib hetkel vallaliseelu ja pühendub täielikult karjäärile.
Pensionär Illi on kogenud tõelist armastust endast viisteist aastat noorema meesterahvaga, kes kandis teda kätel, kirjutas luuletusi ja tõi lilli. Lahkumineku kasuks otsustas Illi omakasupüüdmatutel põhjustel: ta pidas end mehe jaoks liiga vanaks ja ei saanud tollele last kinkida.
Nende kaunis romanss kestis kaks aastat ja pärast teineteisega hüvasti jätmist oli Illi nii suures masenduses, et pöördus viimases hädas lausa ühe kaardimoori poole.