Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Elu võimalikkusest Hiina südames

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Langqiao sild, tagaplaanil paistab kõrghoone, kus Anneli Vilu Chengdus elab.
Langqiao sild, tagaplaanil paistab kõrghoone, kus Anneli Vilu Chengdus elab. Foto: Marén Penu

«Kui palju eestlasi Chengdus elab?» pärib ühel vastuvõtul minult Astrid, Chengdu Saksa Kaubanduskoja veetlev ja energiline direktriss. «Eee… ilmselt üksainuke, nii Chengdu linnas kui kogu Sichuani provintsis,» vastan pärast väikest järelemõtlemist. Siis võiksid Chengdusse rajada «olen ainuke»-rahvusest esindajate kaubanduskoja, kõlab tema soovitus.

Lõkerdame selle mõtte juures mõlemad naerda ja arutame, mis rahvused sinna võiksid kuuluda: kuuldavasti peaks siin pesitsema näiteks üks islandlane, üks kalmõkk ja üks puertoriikolane.

Prantslasi, sakslasi ja ameeriklasi on linnas lausa paarsada, isegi soomlaste ja rootslaste arv kisub paarikümne kanti. Lätlastest-leedulastest pole ma esialgu midagi kuulnud, aga küllap jõuan veel - olen ju siin elanud vaevalt kuu aega.

Chengdu versus Shanghai

Kui käesoleval kevadel tuttavatele-sugulastele teatan, et hakkan peatselt Chengdu linna kolima, saan vastuseks mõistmatu vaikusemüüri. Enamikule eestlastest ja ka muudele eurooplastele ei ütle selle tundmatu Hiina siseprovintsi pealinna nimi mitte kui midagi.

Valgustan neid siis, et Chengdu linn ja selle ümbrus on maailmas hetkel majanduslikult kõige kiiremini arenev piirkond. Lisan, et Chengdu linnas on elanikke 11 miljonit ja terves Sichuani provintsis 85 miljonit.

Keeran veel vinti peale ja teatan, et Chengdu on juba kümme aastat olnud Hiina parima elukvaliteediga linnade pingerea tipus, et siin elavad maailma ainukesed looduses ringi luusivad pandakarud ning et Himaalaja mäed ja Tiibeti piir on siit kiviga visata. Selle peale hakkab vestluskaaslastel lõpuks väike huvi tekkima ja mõni püüab isegi maailmakaardil selle Hiina südames asuva maalapi asukohta lokaliseerida.

Mõne aasta eest Shanghai-plaane tehes on suhtumine hoopis teine: «Vau, milline vedamine! Sa lähed Shanghaisse, tõelisse metropoli, maailma uude New Yorki!» Pean ka ise end õnnesärgis sündinuks ja naudin kolme aastat Hiina ülisuurlinnas täiel rinnal.

Tasapisi tekib aga tahtmine rahvusvahelisest turvatsoonist väljuda ja tõelist hiina elu kogeda. See soov kinnistub veelgi teistesse Hiina provintsidesse ette võetud seljakotireiside mõjul.

Soovidega on aga selline lugu, et need kipuvad täide minema. Ühel hetkel saame abikaasaga mõlemad uue ahvatleva tööpakkumise Chengdu linnas ning me ei võta sekunditki järelemõtlemisaega. Lõpuks ometi tõelisesse Hiinasse elama!

Uus kodu pilvepiiril

Chengdusse saabudes võtab linna kummaliselt soe ja kodune aura mind kohe oma embusse ja ei lase vastu ootusi üldse Shanghai sädelevat ja pulbitsevat elu taga igatseda. Leiame kiiresti uhiuue soodsa üürikodu JinJiangi jõe ääres asuvas elamukompleksis 41. korrusel.

Shanghais elasime 31. korrusel ja pidasime seda pea et maailma laeks. Aga näe, Chengdus lendame veel kõrgemalt! Olen õnnelik, et saan Shanghais alustatud trepitreeningutega jätkata ja lippan igal hommikul 45 korruse jagu treppe (41 põhikorrust, lisaks kolm korrust maa all ja üks pööningukorrus), mis tagavad värske olemise terveks päevaks. Koduaknast avaneb kaunis vaade JinJiangi jõele ja ajaloolisele Langqiao sillale.

Uue elu praktiline sisseseadmine kulgeb sujuvalt. Esiteks on siinsed inimesed soojad ja sõbralikud – meie Chengdu üürikorteri lahket omanikku ei anna võrreldagi Shanghai nõiaga, kes iga jüääni peos veeretas ja kõiksugu trikkidega meilt seitset nahka koorida üritas. Teiseks on keel nüüd palju soravamalt suus kui kolm aastat tagasi esmakordselt Hiinasse kolides, ja inimesed võtavad tänu sellele mu hõlpsasti omaks.

Uued hiina sõbrad

Kohe esimestel nädalatel tekib uutest tuttavatest tihe võrgustik. Osa neist uute kolleegide kaudu, mõned aga täiesti juhuslikult: liftis, korteriotsinguil, nädalalõpureisidel linnast välja jne.

Imelik, Shanghais jäi mulle mulje, et hiinlaste seast võib leida palju pealiskaudseid tuttavaid, kuid mitte südamesõpru – selleks on kultuuri- ja mentaliteedierinevused liiga suured. Siin kohtan kohe päris alguses mitut potentsiaalset sõbrakandidaati, kellest mõned räägivad ainult hiina keelt, kuid on seda ehedamad ja sügavamad.

Puudub wannabe-ameerikalik suhtlemisstiil, mille paljud Hiina idaranniku suurlinnade edasipürglikud noored on omaks võtnud. Võib-olla polegi asi Euroopa ja Aasia, vaid hoopis Shanghai ja Chengdu eri mentaliteetides? Kohalikud ise väidavad tõsimeeli, et 1700 kilomeetri kaugusel elutsevate shanghailastega pole neil peale riigipiiri midagi ühist.

Kohalik laowai’de maailm

Muidugimõista suhtleme ka Chengdus elavate välismaalastega ehk hiina slängis laowai’dega. Laias laastus võib need jagada järgmistesse suurtesse rühmadesse: kohalike konsulaatide ja kaubanduskodade töötajad, välisfirmade (Intel, Volvo, Volkswagen, Maersk, Nokia, Carlsberg jt) bossid, inglise keele õpetajad, hiinlannadega abiellunud lääne mehed ja muidu õnneotsijad.

Kuna välismaalasi on siin suhteliselt vähe, siis on nimetatud grupid nii omavahel kui ka hiinlastega hästi segunenud ja Shanghais nähtud «getodesse» ning rahvusrühmadesse kapseldumist on tunduvalt vähem.

Üllataval kombel kohtab siin aga väga vähe hiina keelt valdavaid välismaalasi, kuigi keelekasutamise sundolukordi peaks siin ette tulema palju sagedamini kui Hiina rannikuäärsetes metropolides.

Tundub, et paljud on juba keeleõppimise algetapil käega löönud ja võtnud omaks «hiina keel on raske ja välismaalasele pea võimatu ära õppida»-hoiaku ning selle asemel hiina tuttavate toel ellujäämise abisüsteemid välja töötanud.

Hiina itaallased

Chengdul on seljataga mitme tuhande aastane ajalugu ja seda kogeb igal sammul. Linn on soliidselt hiinalik, mitmel pool on iidsed hooned ja terved linnaosad kenasti üles vuntsitud ja õdusateks ajaveetmiskohtadeks muundatud.

Kohalikud elanikud oskavad elust rõõmu tunda, mida tõestab ka teemajade ja baaride kontsentratsioon – kõige kõrgem terves Hiinas. Lõõgastumine ja elukvaliteet on siin samasugused märksõnad kui raha ja äri Shanghais. Ega ilmaasjata hüüta chengdulasi «hiina itaallasteks».

Chengdu kesklinna läbib jõgedevõrk ja jõekaldaid mööda kulgevad kümnete kilomeetrite pikkused imekaunid puude ja parkidega palistatud promenaadid.

Õhtuhämaruse saabudes voogab tuhandete ja tuhandete inimeste vool kaldapealsetele ja linna rohkearvulistesse parkidesse tantsima, koorilaulu ja karaoket laulma, tai-chi’d harjutama, malet ja kaarte mängima ning niisama jalutama. Kes on korragi seda meeleolu kogenud, saab kohe aru, mida tähendab Chengdu aura ja elukvaliteet.

Sichuani köögi teravad elamused

Sichuani köök on kuulus oma vürtsikuse poolest. Siit on pärit vähemalt 5000 rooga, mis on populaarsed terves Hiinas ja kaugemalgi. Ütlus «Hiina on kuulus oma toitude, Sichuan aga oma maitsete poolest» peab tõesti paika.

Kohalikuks põhimaitseaineks on huajiao ehk otsetõlkes «õispipar» oma eripärase terava ja keelt tuimestava toimega. Räägitakse, et maapiirkondades kasutavad hambaarstid seda loodusliku tuimestajana.

Olen kohaliku köögi suur fänn ja maitsmismeel on vürtsidega juba harjunud, kui mitte öelda, et lausa sellest sõltuvusse sattunud. Põhjamaise kartuli-sousti peal üleskasvanud seedesüsteem on aga hämmeldunud ja tahab veel kõvasti treenimist.

Nabanööri pidi Eesti küljes kinni

Sama kehtib minu meelelaadi kohta. Olen hinge ja nabanööri kaudu tugevasti Eesti küljes kinni ja tahan sinna, kui seljakott on uusi tarkusi ja kogemusi täis kogutud, tagasi minna. Kohanen uutes oludes hästi ja lausa naudin seda protsessi – küllap see sunnibki ikka ja jälle võõrasse keskkonda sukelduma ja omal jõul välja ujuma.

Integreerun, kuid ei assimileeru. Jään ikka eestlaseks, kes teise rahva kombeid ja tegemisi huvi ja uudishimuga vaatleb ja analüüsib neid sildistamata ja «hea-halb» kastidesse paigutamata.

Olen igast maailmanurgast püüdnud ka Eesti heaks töötada või Eesti-suunalisi sidemeid luua. Sama võimalust tahan ka siin Chengdus rahvusvahelises instituudis töötades kindlasti ära kasutada. Nii et ahoi Eesti, pea meeles, et sinu kaugele reisinud lapsed ei ole tingimata kadunud lapsed!

* * *

Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel põneval teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil naine@postimees.ee. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Anneli saab kingituseks The Body Shopi kehavõi Duo Body Butter Sweet Pea.

Märksõnad

Tagasi üles