On levinud arusaam, et lapse kasvatamisest peavad ilmtingimata mõlemad vanemad osa võtma, et kindlustada võsukesele täisväärtuslik elu. Uue uurimuse kohaselt ei ole aga lastele üksivanema käe all kasvamine probleemiks. Eelkõige heidutab järelkasvu vähene majanduslik kindlustatus, vahendas Spiegel.de.
Saksamaal on ligi kolm miljonit üksikvanemat. Uuringud ja statistika kinnitavad, et üksivanematel on tihti rahamured. Peale selle arvatakse, et laps tunneb end unarusse jäetuna, kasvades ainult ühe vanemaga. Kuidas aga lapsed ise end selles olukorras tunnevad?
Selle problemaatikaga tegeles kasvatusteadlane Holger Ziegler Bielfeldi ülikoolist. Uuringus osales üle tuhande lapse, kelle vanus jäi 6 ja 13 eluaasta vahele. Küsitleti nii majanduslikult hästi kindlustatud perede lapsi kui viletsema elujärje peal olevaid, nii mõlema vanema käe all kasvavaid kui ka üksikvanema poolt kasvatatavaid lapsi.
Uurimuse tulemused olid mõnevõrra üllatavad: lapsed, keda kasvatas vaid üks vanem, ei tundnud end selle pärast õnnetumana või vähem väärtuslikuna. Lapse heaolu sõltuvat Ziegleri sõnul kahest teisest aspektist.
Majanduslik kindlustatus
Väga oluline on perekonna materiaalne seis. «Vaesus mõjutab igas aspektis lapse üleskasvamist, olenemata sellest, kui õigesti vanemad kõike muud ka ei teeks,» rääkis Ziegler. Seejuures ei saa määravaks mitte ainult raha, vaid näiteks see, kas lapsel on oma tuba.
Uuringust selgus, et vähemkindlustatud perede lapsed olid väiksema eneseusaldusega ja said koolis tihti halbu hindeid. Isegi need õpilased, kes oma tulemusi heaks pidasid, said halvemate hinnetega tunnistusi kui rikkamate perede võsukesed.
Vaesemast perest õpilased ei tundnud end piisavalt motiveerituna. Ilma rahaprobleemideta üles kasvanud lastel on olukord vastupidine: nemad hindasid oma tulemusi headeks ja said ka paremaid hindeid.
Juba kuueaastased, kes vaesest perest pärit on, vaevavad oma pead rahamuredega. Nad muretsevad, et vähese rahaga ei saa kõiki vajaminevaid asju lihtsalt muretseda. Need lapsed tunnevad end sageli emotsionaalselt kurnatuna, kogevad raevu, häbi või kurbust, ilma et nad teaks, miks.
Õpilasi, keda kasvatab ema üksi ja kelle peres on rahamured, noritakse ja kiusatakse kaasõpilaste poolt tihedamini kui teisi lapsi. Ziegler arvab, et üksikvanemate lastele pannakse nii õpetajate kui kaasõpilaste poolt märk külge.
Vanema hool ja usaldusväärsus
Teine oluline aspekt, mis lapse heaolus suurt rolli mängib, on vanemate hool. Kas järeltulija saab emale või isale loota? Kas teda lohutatakse ja armastatakse piisavalt?
Seejuures on Ziegeri hinnangul ebaoluline, kas vanemad kasvatavad last rangelt või printsiibi «laisser-faire» (prants.k. - laske juhtuda) järgi. Kõikide laste jaoks on just heatahtlikkus ja armastusväärsus igapäevaelus tähtsad. Laps mõtleb endamisi, kas keegi kuulab ta tähelepanelikult ära, võtab tema jaoks piisavalt aega või saab ta ainult kogu aeg riielda.
Üksikvanemate lapsed väitsid uuringus, et saavad sama palju tähelepanu ja hoolt kui teised eakaaslased. Lapsed tunnevad end isegi olulisemana, hoolimata sellest, et vanem rangem näib ja tihedamini riidleb. Üksikvanem loob uuringu kohaselt järeltulija ümber parema sotsiaalse võrgustiku: koondab lapse ümber rohkem inimesi, kes ta eest hoolitsevad.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et lapse heaolu juures mängivad rolli nii turvatunne kui ka pere finantsseis. Ziegler toonitas, et uuringust ei tohiks kohe järeldada, et vaesest perest laps automaatselt vähem hoolt saaks. Järelkasvule mõjuvat dramaatiliselt see, kui mõlemas eelmainitud vallas probleeme esineks.