Emad arvavad: rinnaga toitmine avalikus kohas on täiesti normaalne tegevus

Foto: SCANPIX

Rinnaga toitmise nädal kutsub üldsust toetama imetavaid emasid, kuid mitte alati ei võeta avalikus kohas rinnaga toitvat ema sõbralikult vastu. Spetsiaalsed imetamiseks ja mähkimiseks mõeldud kohad ei kannata alati kriitikat või puuduvad üldse, seega nõuab üksjagu isekust, et taunivatest pilkudest üle olla ja beebile vajalik toidukord pakkuda.

Naine24.ee küsis kolmelt emalt rinnaga toitmise kogemuse kohta. Seda, et beebile võiks vähemalt aastaseks saamiseni rinda anda, ei sea neist keegi kahtluse alla. Rinnapiim hoiab lapse tervema ning on mugavalt ja soojalt omast käest võtta.

Lisatoidu andmisega ettevaatlik

Kui 28-aastane Karin (nimi muudetud) kümme aastat tagasi esimest korda emaks sai, siis jäi tal rinnaga toitmise aeg üürikeseks. Haiguse tõttu tuli teha läbi antibiootikumikuur ja pärast seda, kui noor ema siis arsti soovitusel lisatoitu pudelist hakkas andma, ei soostunud poeg enam rinda võtma.

Kui teise lapse puhul möödunud talvel soovitas arst lisatoitu hakata andma, leides, et kaaluiive on madal, muutus Karin vägagi ettevaatlikuks. Ta uuris maad tuttavatelt ja sai enesekindlust, mida noorena sarnases olukorras nappis, ka Perekooli foorumist. Oma otsuses lähtus ta lõpuks sellest, et kaal oli korras ning laps rõõmsameelne.

«Ma mäletan küll, kui tüütu see pidev pudelitega mässamine nii ööl kui päeval oli, seega praegu üritasin nui neljaks last rinnaga toita,» jutustab ta. Peagi aastaseks saav pisipoeg saab paar-kolm korda ööpäevas rinda ja hetkel pole Karin kindlat sihti seadnud, kui kaua veel jätkata.

«Plaanisin ikka kuni aastani anda, aga kuna aasta on kohe käes, siis ega ma päevapealt ka lõpetama hakka.» See on iga ema ja lapse vaheline asi, kaua nad tissitavad, leiab ta.

Enamasti on Karin suutnud erinevad linnas käigud seada lapse söögikordade järgi. Talvel, kui söögikordade arv oli tihem, siis püüdis ta pojal kõhu täis sööta vastavalt enne või pärast väljas käimist, välja arvatud mõned eesmärgipärased beebikinoseansid, kus imetamine tavaline ja spetsiaalsed mähkimislauadki.

Suveks on aga nende loomulike toidukordade arv vähenenud. «Laulupeol polnud igatahes küll probleemi, miski rätikunurk veidi ümber, et lapsel ka poleks huvi ringi vaadata kogu aeg ja sai söödetud,» kirjeldab ta oma avalikes kohtades toitmise kogemusi.

Omavahelised lähedushetked

Merike (nimi muudetud) (30) lõpetas rinnaga toitmise, kui poeg oli veidi üle kahe aastane. «Oskar oli algusest saati suur tissisõber ja kui lapsele meeldib, siis miks mitte.» Merike teadis, et poisi aastaseks saamiseni annab ta kindlasti rinda, aga et see kestab paar aastat, ei osanud ta emaks saades aimatagi.

Need olid mõnusad lähedushetked emale ja pojale, tihtipeale õhtul ja magama minnes, kuid ka muudel hetkedel päeval – sellised kallistamise hetked –, kui ema kodus ja käepärast olnud, sest pärast poisi pooleteiseaastaseks saamist naasis Merike osalise koormusega tööle.

Ise hakkas Merike rinnaga toitmisest tüdinema mõned kuud enne poja teist sünnipäeva, kuid ta otsustas jätkata seni, kuni lapsele meeldib. Vabatahtlikult ei pannud poisipõnni rinnast loobuma ka ema ühe operatsiooni tõttu tekkinud paus.

Ka pärast seda leidis väikemees ikka veel rinnapiima maitsva olevat. Siis aga, kõigest paar nädalat hiljem, jättis ise üleöö järele ega tundnud mingit huvi enam tissi vastu.

Puuduvad viisakad ema-lapse toad

Paari aasta sisse jagus Merikesel mitmesuguseid toitmiskogemusi. «Mitte ainult viltu pole vaadatud, vaid on ka ütlema tuldud,» nendib ta. «Aga kuidas ma sinna avalikku tualetti lähen last toitma? Näiteks lennujaamas käivad sealsamas ema-lapse tualetis kodutud ennast pesemas. Mõnes kaubanduskeskuses hoitakse aga mähkimisruumis koristusvahendeid. Tihtilugu on need ruumid hoopiski kinni, sest neid pole mahti kellelgi koristada,» vuristab ta ette oma kirju kogemustepagasi.

«Mul on tunne, et kui meil hirmsasti seda rinnaga toitmist propageeritakse, siis võiks toetuseks lausa mingi sotsiaalkampaania teha, et avalikus kohas rinnaga toitmine on täiesti normaalne tegevus ja sellel ei ole midagi pistmist ei seksuaalse ega enesepaljastamisega,» võtab Karin jutu irooniaga pooleks kokku.

Üks asi on, et naine ise võib end mugavalt tunda beebile rinda andes, aga teised ei pruugi aktsepteerida seda. Kõige kummalisem Karini meelest ongi see, et avalikult rinnaga toitmise peamised põlastajad kipuvad naised olema.

Gerli (nimi muudetud) (35) andis kummalegi lapsele rinda umbes nende aastaseks saamiseni. «Tüdruk oli juba aasta ja kolme kuune, kui kuulsin jaanipäeval üht ema bravuurikalt rääkimas, et seitse kuud ja kogu lugu – temal oli vaja vana-aasta õhtul šampust ometi juua! Siis leidsin, et ei taha rohkem õhtuluti eest olla, sest söömine see nagu ka enam ei olnud,» meenutab ta rinnaga toitmise lõpetamist esimese lapse puhul.

«Minu arvates on aastatega mähkimis- ja imetamistubade olukord siiski oluliselt paranenud. Kui esimene laps sündis, siis oli minu jaoks täielik üllatus, kui neid toakesi Soomes käies pea igas kaubanduskeskuses nägin. Seal polnud naistel probleemi ka ostelda nii, et imik rinna otsas. Eestis sellist pilti naljalt ei näe,» meenutab ta.

Eestis võivat kohata etteheitvat pilku tema kogemuse põhjal isegi beebikaupadele spetsialiseeritud poes. «Kaupluse spetsiaalses toakeses käies tundsin tihtipeale survet seal ka oste sooritada, nii et võimalusel püüdsin teisi lahendusi leida. Väga mugav oli näiteks raamatukauplus oma väikeste lugemissoppidega. Hoidsin last ja püüdsin mitte väga kellegi silma alla jääda ning lasin pilgul rahulikult mööda raamatute selgi joosta.»