João Lopes Marques: naised armastavad punast (aga ei tea seda)

João Lopes Marques Foto: Erakogu

Kui mu naissoost tuttavad meeste kohta tobedaid üldistusi pilduma hakkavad – nagu et me, mehed, oleme primitiivsed ja mõtleme ainult seksile –, on mul nende peatamiseks väike nipp.

Selline värvikas täheldus:
«Sul võib õigus olla, ma ei vaidle vastu, aga see pole kaugeltki nii primitiivne, kui on naiste suhe punasega…»
«Sa pead silmas punase veiniga?» täpsustas Triin.
«Ee, sest me armastame kirsse?» pilkas Agnes.
«Mõtled autosid? Ei tea, kas on tõesti tõsi, et punased autod satuvad rohkem avariidesse?» jäi Marju mõttesse.
«Punaste passidega? Tuletab meelde eestlaste passi nõukogude ajal!» pidas Piret vajalikuks mainida.

Jah, ma saan aru, et inimestel on erinevad värvieelistused ja kõigile ei meeldi samad värvid. Näiteks kollane. Ja et mahedamad värvid, nagu sinine, roheline või beež, kriibivad vähem silma kui agressiivne ja toores – vägagi toores – punane.

Aga nagu ma juba esimeses lõigus ütlesin, on tegu inimpsüühikale omase irratsionaalse nähtusega, mida pelgalt ilu või esteetikaga ei seleta. Ja see on ühine nii eesti kui portugali naistele. Ka hiina ja austraalia omadele. Vabandan võrdluse pärast, aga punase mõju osas pole väga palju erinevad ka Baltikumi naised ja Aafrika paavianid.

Nii see on ja teadlased on teinud lademetes uuringuid, mis selgitavad, miks naised eelistavad punastes riietes mehi. Kuigi naised seda ise meeleldi ei tunnista, käivitab punane värv neis loomalikud instinktid.

Neis tuleb esile loomulik loomalik loomus ja nagu teadlased kinnitavad, «paarituvad emased sagedamini alfaisastega ja saavad neilt vastutasuks kaitset ja erinevaid ressursse». Ehk siis: punane on emastele märk isase elujõust ja heast tervisest.

Võiksime ka meelde tuletada põhjused, miks nii on, nagu näiteks julgus, domineeriv positsioon või inimese ürgne hirm mürgise punast värvi toidu ees, siinkohal läheks aga liiga pikale. Oleks igav. Selle asemel soovitan ma teil, kallid lugejad, ise väike eksperiment teha.

1) Astuge uksest välja tänavale,
2) jälgige ümbrust ja oodake,
3) keskendudes eriti meestele, kellel on seljas midagi punast, ning võrrelge neid teistega.

Tagasi tulles analüüsige nähtut. Mis tunded teid neid mehi vaadates valdasid? Mõnetine erutus? Kerge hirm? Aukartus? Alamustunne? Uskuge mind, see, et Rooma kõrgem klass kunagi just punasega kirjutada tavatses, ei olnud kaugeltki juhuslik. Või et Supermani kuub oli punane. Või et liikluses on keelumärgid ja -tuli punased.

Mind paneks see järele mõtlema, kui ma poleks punase värvi mõju juba väga eredalt omal nahal kogenud. Mul läks selle psüühilise mehhanismi mõistmiseks siis küll paarkümmend aastat aega, aga see-eest tean ma väga täpselt tänaseni, mis toimus, kui ma ostsin endale punased teksad. Kogemata. Oli 1989. aasta, kui ma ei eksi, ja olin just oma kodulinna Lissaboni ülikooli astunud.

See investeering, pean tunnistama, oli täiesti juhuslik: et mul oli vähe raha ja ma tahtsin endale kindlasti just Levi´s 501 pükse, ostsin ma need allahinnatud kaupade müügilt. Tänapäeva ühiskondades on ju punane avalikult põlatud värv.

Ärge saage valesti aru: ma oleksin eelistanud tavalisi siniseid kivipesu-Levi´seid, aga… Ja neil oli tookord täpselt minu suurus olemas…

Ausõna, ma ei valeta, kui ütlen, et mu elu muutus üleöö. Esiteks hakkasid need punased teksad mingil seletamatul põhjusel mu enda psüühikat mõjutama. Punase kandmine eeldab teistsugust hoiakut. Peale selle märkasin, et inimesed mu ümber hakkasid käituma allahoidlikumalt. Mind valiti lennu «rebaseks» ja ma alustasin uut suhet… mis ei jäänud ka ainsaks…

Investeerisin veel sutsu ka punastesse traksidesse, aga siis… Siis hakkasin ma liiga sageli loengutest puuduma ja mu elu muutus liiga raskeks. Mu hinded olid varsti allpool arvestust. Ema hakkas muretsema. Isa soovitas madalamat profiili hoida.

Aasta pärast ei jäänud mul muud üle, kui oma punastest Levi´dest loobuda. Nende mõju oli lihtsalt liiga äge ja see hakkas mind emotsionaalsest tasakaalust välja viima. Ei lasknud mul õnnelik olla.

Mulle tundus, et inimesed eeldasid minult teatud rollikäitumist ja käitusid nagu rambipalavikus iga kord, kui mul olid jalas mu armsad Levi´sed. Midagi pidi muutuma: tundes, et ma petan inimsugu nagu Popeye oma spinatiga, otsustasin taas normaalse elu kasuks.

Loomulikult oli siniseid teksaseid kandes raskem võita ja vallutada. Ent mu saavutused olid selle võrra ehedamad.

*Valik João Lopes Marquesi arvamuslugusid on koondatud kogumikesse "Minu ilus eksiil Eestis" ja"Minu väga ilus eksiil Eestis" (Eesti Ekspressi Kirjastus).

Tõlkinud Teve Floren