«Minu imelise elu» Lidia: mees tuli minu juurde kahe kilekotiga, aga nüüd on suur peremees

, suvereporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Minu imelise elu» Lidia.
«Minu imelise elu» Lidia. Foto: Kanal 11/Postimees.ee

Paljudele suhetele ja abieludele saab saatuslikuks partnerite ebavõrdsus, kas siis vaimsel pinnal tekkinud erinevused, näiteks ühe osapoole puudulik haridus, vähesed elukogemused, kitsas silmaring, või kaaslase vähene majanduslik kindlustatus. Argipäeviti Kanal 11 ekraanil jooksva tõsielusaate «Minu imeline elu» peategelased rääkisid tänases saates meestest, keda nad üleval pidanud on.

Ravitseja ja maag Lidia (52), kes varasemalt on tunnistanud, et abiellus oma kolmanda mehega karmavõla kustutamiseks, enam õnnelikus abielus ei ole ja otsib vahendeid liidu lõpetamiseks.

«Minu mees on abieluaferist. Ta oskab hästi hinge pugeda ja inimesi teatud tegudeks sundida,» rääkis Lidia, kes kogu oma vara mehe nimele kirjutas. «Mees tuli kahe kilekotiga mu juurde, aga nüüd on suur peremees.»

Sellest veel mehele ei piisanud: ka meespoole lapsed seadsid end riburada pidi Lidia majja elama.
Lidia abikaasal ei ole sellest kõige vähimatki, et vaene naine nii teda kui tema lapsi üleval pidama peab. Mees ei liigutavat kodus lillegi.

«Mu mees on suur diivanikaunistus. Tuli minu juurde, oli suuruses 48, mõne aja pärast juba 58. Kui ainult diivani peal lamada ja süüa, siis võtab ju inimene kaalus juurde,» nentis Lidia, kes oma mehe liiga hea eluga ära harjutanud on.

Vaatamata kõigele avaldas Lidia mehele veel kõikvõimsa maagiamaailma saladused. «Mu kolmas mees on koloriitne isiksus. Ma õpetasin ta välja ja tegin temast ravitseja,» jutustas naine.

Kirju elusaatusega pensionär Illi pidas kaheksa aastat oma abikaasat üleval. Tollal teenis Illi meedikuna leiba. Suurt palka teatavasti meedikud ei teeninud ja nii oli naisel tihti kaks töökohta. Mees, kes oli end mugavasti Illi koju sättinud, käis küll ka ise tööl, aga raha kulutas ainult oma suurele armastusele – viinakuradile.

«Ta oleks olnud hea mees, kui ta jooma poleks hakanud. Joomine tapab kõik ära. Ju ma armastasin teda, aga inimese inetu käitumine surmab kõik tunded,» ohkas Illi.

Viinaviga polnud ainus, mis abielule musta varju heitis. Illi mees armastas ka võõrastes naistes käia. «Mu sõbranna valgustas mind, et minu mees on teisele naisele lapsukese valmis teinud ja jalutab tolle raseda naisega käe alt kinni ringi.

Ma ütlesin mehele, et seal on sinu koht, kus su naine ja laps on,» meenutas Illi, kes vahetult enne vahejuhtumit kodust välja kolis ja päranduseks saadud majja elama asus.

«Hiljem sain ma teada, et laps kasvas vanaema juures üles, sest naine leidis omale sama hobi, mis mees. Abielu on ju siis õnnelik, kui paaril on ühine hobi – joomine,» teravmeelitses Illi.
 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles