Triatlon - naiste salajane elukoormus

Rõõm pingutusest: Aile Anja (vasakult), Helen Vellau ja Anneli Valge treenivad augusti esimesel nädalavahetusel peetavaks Tristari triatloniks, kus tuleb Pühajärves ujuda 1 km, sõita rattaga 100 km ja joosta 10 km. Foto: Sille Annuk

Räägitakse, et keskeale lähenedes lähevad mehed peast segi ning hakkavad enda tõestamiseks metsikult sportima. Naistega, nagu ilmneb, ei pruugi väga teistmoodi minna.

Sattus Helen Vellau, Tartu Ülikooli zooloogia doktorant, mõned aastad tagasi istuvale tööle, ja nagu sellistel puhkudel alatasa juhtub, muudkui kosus ja kosus. Ligi 20 kilo võttis juurde. Kaal näitas halastamatult: 94 kg.

Siis aga sattus Vellau (34) firmasse, kus aktiivse eluhoiakuga kolleegid ta endaga metsa kaasa kutsusid. Kuna töökaaslased osalesid X-dreami seiklusspordisarjas, tekkis Vellaulgi huvi, mismoodi harjutada, et looduses liikudes 7–8 tundi ühtejutti vastu pidada.

Ühes veebifoorumis soovitati, et küsigu nõu triatleet Priit Ailtilt. Vellau kutsuski Ailti kohvile, ent kuulis seal lauset, mis teda suurt ei tiivustanud: «Kui teed triatloni trenni, oled ka X-dreamil tugev.» Mingisugune triatlon ei pakkunud Vellaule huvi ega pinget – ajutegevust näis seal vähe.

Ometi läks ta Ailti trenni, sest oli ju vaja end X-dreamiks ette valmistada.

Tollest, kolme aasta tagusest ajast saadik ei ole Vellau, 8-aastase poja ema, juhtunud aga ühelegi suvisele X-dreami üritusele. Küll on ta teinud kaasa kolmel triatlonil. Kuigi esimene neist osutus tema sõnul hirmus koledaks – rattadistantsil pidi ta lausa puu alla puhkama heitma –, jättis saadud kogemus hinge innustava jälje. Mullu tuli ta Pühajärvel lühemal, 11,1 km distantsil naiste arvestuses juba võitjaks. Ja kehakaal – see on väiksemgi kui enne kosumise algust. Kaal näitab kiretult: 72–73 kg.

Aga ei maksa arvata, et triatlon, millega keskea piirile jõudnud Vellau tegeleb – ehk ala, mis isegi enamikku mehi enda võimekuses kõhklema paneb –, on temaealistele naistele midagi sellist, mis konti murrab. Isegi need kaunima soo esindajad, kel puudub noorpõlvest igasugune kogemus ujuja, rattasõitja või jooksjana, on leidnud raudmeestele kohaseks peetavast harrastusest endale uue armastuse. Tõe hetk saabub neile augusti esimesel nädalalõpul Pühajärvel, kus tuleb Veikko Tääri ja Gerli Padari ja Contra reklaamitud Tristari triatlonil ujuda 1 km, sõita rattaga 100 km ja joosta 10 km.

Peen värk basseinis

Baxteri ravimifirma võtmekliendi haldur Anneli Valge (38) laulis varem koorides, aga kui sündisid lapsed – tütar on nüüd 11 ja poeg 7 –, kippus aega selleks nappima. Mees kutsus, et tulgu temaga sörkima. Läkski, oma lõbuks. Aga kui mehe hea semu otsustas kolm suve tagasi korraldada Peipsi ääres sõpruskonnale väikse triatloni, otsustas Valge, et lööks ka kaasa – asi need 230 meetrit ujuda pole.

Tuli välja, et Valge eksis. Kui ta pärast veest väljumist ratta selga istus, tundis ta end nagu sült. Jõudu polnud, vändata ei jaksanud. Kuigi 3 km pikkusel jooksurajal sai ta ligi kümnest mehepojast mööda, oli kahe esimese ala kogemus nii masendav, et ta andis endale lubaduse: tuleb hakata rohkem harjutama.

Väikest raamatupidamisfirmat pidav Aile Anja (31) mängis nooruses sulgpalli, käis kuus aasta tagasi koguni Lõuna-Koreas universiaadil, kuid parema põlve korduv trauma sundis reketi nurka viskama. Kaks aastat tagasi sündis tal tütar.

Mullu sattus ta mehega Pühajärve triatlonile, kus tegi n-ö lambist, spontaanselt, kaasa lühimal, 11,1 km pikkusel distantsil. Aga kui Anja oli näinud ka 111 km pikkust põhivõistlust, küpses hetkega otsus: sügisest läheb ta trenni, et õppida vanainimese-konna asemel korralikult krooli ujuma. Alles kevadel sai ta õiged nipid kätte. «Ujumine on väga peen värk, et endale mitte liiga teha,» tunnistab ta.

Sel kevadel võttis Anja triatloni veelgi innukamalt käsile. Tartu rattarallil lõi ta kaasa lühemal, 65 km sõidul, ehkki sai uue maanteeratta alles päev enne starti. Tartu jooksumaratonil läks ta lühemat, 10 km võistlusmaad läbima ühegi treeningkorrata. Kulus tund. Kuid enne Melliste triatloni juuni keskel läbis nädalaga joostes juba 28 km. Tõsi, ega seda palju ole, kuid piisas, et saada naiste arvestuses 5. koht – Anneli Valge järel.

Vellau võitis mullu Pühajärvel lühemal, 11,1 km distantsil naiste arvestuses.

Ilusa keha ihalus

Kõik kolm Arteri usutletud naist treenivad klubi TriSmile treenerite juhendamisel nädalas töö ja pere kõrvalt 5–8 tundi. Ega sportimine kerge ole, möönavad nad. Vellau on tänulik instituudi kolleegide mõistvale suhtumisele, mistõttu, nagu ta ütleb, «sporditegemine veel ei sega minu teadusetegemist». Valge, kel tuleb tööülesannete tõttu sõita kuu jooksul autoga maha ligi 4000 km, välislähetused lisaks, peab alalõpmata kombineerima, kuidas treeninguid ajakavva sobitada. Pole sugugi harvad päevad, mil ta käib hommikul ujumas, siis sõidab autoga Tartust Tallinna ja pärast õhtul koju naasmist läheb veel jooksma.

«Kes palju teeb, see palju jõuab,» tõdeb Anja.

Aga mille nimel?

Anja ütleb, et talle meeldib pingutada ning tunnetada, milleks ta suuteline on. Valge lausub, et kui midagi teha, siis teha seda võimalikult hästi, rääkimata õnnetundest, mida raske katsumusega hakkama saamine annab. Vellaule pakub jällegi rahulolu, kui ta suudab oma varasemaid tulemusi parandada. Pealekauba, lisab ta, on aeg, mis kulub trenni tegemisele, aeg iseendale – vaba ja vahelduseks mudilastest, meestest ja koertest.

Aga on veel üks asi, väike salajane asi, mida triatlon naistele pakub. Vellau, kellele varasemate kaaluprobleemide tõttu on kehateema südamelähedane, mäletab, et jalgratturitel ja jooksjatel jäid silma ilusad jalad, ujujail aga ilusad käed. Kuid triatleetidel, nagu teda nõustanud Priit Ailt või Ain-Alar Juhanson, paistis kogu keha proportsioonis.

«Siis ma tahtsin ka endale ilusat keha,» avaldab Vellau muiates, miks ta triatleediks hakkas.
Valge ja Anja noogutavad kaasa: nii see on, ka nende puhul.