Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

Suhte tarbimine - kas klient on kuningas?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Heleriin Adelbert
Copy
Artikli foto
Foto: SCANPIX

«Klient või tarbija on kuningas»-mentaliteet on tasapisi maad võtnud ka inimestevahelistes suhetes. Kui suhe ei tööta või parasjagu jupsib, siis hangime uue, kirjutab Hannes Hermaküla ajakirja Psühholoogia Sinule juulinumbris.

Pärast Nõukogude Liidust lahkumist ja Eestisse tagasitulemist torkas mulle silma läänelik hüüdlause «klient on kuningas». Selle lause sisu tundus siinsetele veel arusaamatu olevat, kuid oli täitsa sobiv sissejuhatus saabunud tarbimisajastusse.

«Klient või tarbija on kuningas»-mentaliteet on tasapisi maad võtnud ka inimestevahelistes suhetes. Laulatustel jääb ikka kõrvu kõlama kirikuõpetaja küsimus, et kas sina, Kalle, võtad Malle omale laulatatud naiseks, tõotades teda hoida nii headel kui ka halbadel aegadel, kuni surm teid lahutab.

Siiamaani on selle küsimuse peale vabatahtlikult «jah» öeldud. Ilmalikel registreerimistel kuuleb jah-sõna samuti, aga «heas ja halvas» jääb tihti küsimata. See pole justkui asjakohane, peaasi, et abieluvaraleping on sõlmitud.

Halbu aegu tuleb, kas see meile meeldib või mitte. Me tekitame neid kõigepealt ise, kuid vahel tulevad need kaaslase poolt ja vahel ka välistest teguritest. Nendeks võivad olla töö, liisingufirmad, hollywoodilikud tõekspidamised, ajakirjad või lihtsalt naabrimehe auto... Kõik, mida tarbime, peab säilitama kaubandusliku välimuse või siis vähemalt olema töökindel, muidu pole klient rahul.

Kuid ei naised ega mehed suuda säilitada täiuslikku kaubanduslikku välimust nagu keemiat täis süstitud välismaa õunad ning aeg-ajalt lähevad nad rikki. Kunagi öeldi, et halli pead peaks austama, tänapäeval me hoopis värvime seda. Kui suhe ei tööta või parasjagu jupsib, siis hangime uue.

Kui tihti me üldse mõtleme selle lubaduse peale, mis kord altari ees andsime, või nn vaikiva kokkuleppe peale, mida vabaabielu alustades teineteiselt alateadlikult ootame? Kas sellel lubadusel on mingit katet?

Abielu ja paarisuhet ei saa ainult tarbida. Sinna tuleb investeerida. Muidu pole sealt varsti enam midagi võimalik saada. Seal me ei ole kliendid ega kuningad. Seal me oleme partnerid, kes teineteist hätta ei jäta.

Loe pikemalt ajakirja Psühholoogia Sinule juulinumbrist.

Tagasi üles