/nginx/o/2011/07/22/679762t1h27ca.jpg)
Raha ei ole kunagi mugav jututeema ning võib arusaamatusi tekitada – näiteks, mis situatsioonides peaks naine laskma endale välja teha ning millal maksta enda eest? Kombeõpetuse esileedi Maaja Kallasti sõnul puuduvad kaljukindlad reeglid, kes peaks kohtumistel arve tasuma, ent mõningad näpunäited eri olukordades käitumise kohta olid etiketieksperdil siiski varuks.
«Kui teie kutsute mind lõunale, teil on mind tarvis, te tahate minuga kõnelda, siis teie maksate arve,» tutvustas Kallast esimest ja üldtuntud põhimõtet, mille järgi tasub arve kutsuja, olgu selleks siis mees või naine.
Kui aga kutsutu pakub, et tasub enda eest ise, siis on etiketiõpetaja sõnul viisakas kaaslase soovi aktsepteerida: «Ütleme, et härra soovib ise maksta, tema au ei luba, las siis maksab. Aga sellest ei tohi skandaali teha.»
Kallast täpsustas, et vaevalt tuttavaga kohtuma minnes tuleks olla taktitundelisem. «Minu isa õpetas mind, kui ma keskkooli lõpetasin: kui sina lähed restorani suhteliselt võõra mehega, siis sina maksad oma arve ise ja riietehoiu number olgu sinu käes,» meenutas ta ajatut soovitust.
Kohtumised sõprade, kolleegide ja noorte vahel
Kallasti sõnul jääb väljategemine ära juhul, kui näiteks töökaaslased otsustavad koos lõunat sööma minna – siis maksavad mõlemad oma arve eraldi.
Sõpradega välja minnes võib ettekandjalt kohe kõigile eraldi arved paluda, kuid olenevalt olukorrast ka välja teha. Etiketiõpetaja tõi näiteks, et kui üks sõbranna tahab väga kohvikusse minna, teisel pole aga tuju või võimalust, siis võib välja pakkuda, et järgmisel korral maksab see, kes sel korral on nõus sõbrannaga kaasa minema.
Kui täiskasvanud inimeste puhul on kõik siiski kokkuleppe küsimus, siis kooliealised võiksid Kallasti hinnangul järgida üht kindlat reeglit: «Noored, kes veel elavad taskurahast, peaksid igaüks enda eest ise maksma. Mitte nii, et ühe vanem peab rohkem taskuraha andma, sellepärast, et poiss tahab tüdrukuga välja minna või vastupidi.»
Arve tasumise erinevused kultuuriti
Kallast tõdes, et riigiti toimib arve jagamine erinevalt. Kombeõpetaja meenutas hiljutist reisi Rootsi, kus ta koos kahe perekonnaga väljas söömas käis. Arve jagati perekondade vahel pooleks, lubamata väliskülalisel enda eest tasuda.
Prantslastel on aga kombeks õhtul kella kuue paiku aperitiiviks kohtuda. Kallast rääkis, et sel juhul käib maksmine kordamööda – esimene ring on kutsuja kulul ning järgmise teeb välja kaaslane.
Arveldamise teeb lihtsamaks, ka teenindajate jaoks, kui varuda sularaha, rõhutas etiketi asjatundja. «Nii Saksamaal kui ka Rootsis ma ei näe seda kaardiga maksmist nagu meil on. Inimestel on sularaha, kui nad välja lähevad,» märkis ta.
Lisaks nentis Kallast, et eestlastel on komme üle oma jõu elada. «Meie ühiskond on nii noor ja loll alles. Nad tahavad näidata, et on rikkad, aga pärast pole piimaraha.» Etiketiõpetaja soovitas enne kohtumist kodus kõht täis süüa ja väljas odavam jook võtta, et priiskamist vältida.