Miks meile meeldib klatš?

Foto: SCANPIX

Kultuurid erinevad, kuid suhtumine külajuttudesse on kõikjal sarnane – igal pool klatšitakse, kuigi avalikult on see taunitud. Kuulujuttude sisu on üsna üheülbaline: kes kellega käib, kes tahaks kellega käia. Lisaks huvitavad inimesi kohalikud tähtsad ninad, ka need lood sisaldavad pikantset infot võimumeeste partnerite kohta.

Nüüd väidetakse, et vajadus teisi inimesi taga rääkida on osa evolutsioonilisest pärandist, vahendab Tartu Ülikooli teadusportaal novaator.ee.

Kõmulugude sisu selgitab klatši eesmärki ja seda, miks tagarääkimine on poolsalajane ning hukka mõistetud, väidab Londoni neroteadlane John Hardy.

Kui inimesed peavad paariliste pärast konkureerima, muutub väärtuslikuks informatsioon – kellel on kui palju võimu, kes on parasjagu saadaval ning kes hõivatud. Oma huvi selliste asjade vastu ei maksa demonstreerida, sest see võiks konkurendid valvsaks muuta. Salgamine on seega loomulik asjade käik.

Hardy arvates mõjutasid külajutud oluliselt inimeste ajukoore arengut. Ürgkogukonnas pidi kõikidega hästi läbi saama.

Partneri valimine ilma konfliktidesse laskumata võis olla üsna keeruline ning kuulujutud aitasid otsuseid langetada. Külaühiskonnas arenes tagarääkimine edasi, sest kõik tundsid kõiki ja oskuslik laveerimine kohalike suhete sasipuntras mõjutas sigimispartneri leidmist.

Globaliseeruvas maailmas rahuldab inimese kuulujutuvajadusi meedia. Teadmine, millised kuulsused sobimatult käituvad või kellega võimul olev poliitik lustib, on Hardy sõnul evolutsiooniline jäänuk ajast, kui seda tüüpi info omamine oli ellujäämiseks vajalik.

Kõmulehe ostjal võib sügaval hinges olla häbitunne, kuid ostu nautides rahuldab ta esmaseid evolutsioonilisi vajadusi.