Noor neiu: elukaaslane katab kõik kulutused, kuni käin ülikoolis

Foto: SCANPIX

Majanduslik kindlustatus võimaldab suhtes iseseisvust, mis on paljude naiste üheks prioriteediks kujunenud. Kui aga rahakott õhuke, mis iganes põhjustel, ja mehel kopsakas sissetulek, tuleb sõltumatuse koha pealt järeleandmisi teha. Sellise olukorraga puutus kokku ka töötu üliõpilane Susanna*, kui asus koos elama heal majanduslikul järjel mehega.

Susanna (22) oli nooremana harjunud, et mehed, kes teda välja kutsusid, ka kõik kinni maksid. Neiu käis siis keskkoolis ja ei tekkinud küsimustki, kes kulutuste eest tasub, sest kaaslased olid tavaliselt juba tööinimesed.

Eks teismelisena sai ka nahaalsem oldud ja eeldatudki, et meesterahvad on valmis välja tegema. «Ma läksin klubisse nii, et mul oli null krooni taskus ja läksingi selle peale välja, et mulle ostetakse joogid,» meenutas ta. Ei tekkinud neiul sellest ka probleemi, et keegi oleks ligi tükkima kippunud.

Praegu enam Susanna enda sõnul nii ei käituks. Samas tuleb tal endiselt loota meespoole heldekäelisusele. Nüüd aga elukaaslase toetusele, mis tähendab enamat kui söödava-joodava väljategemist. Õpingute kõrvalt elatise teenimiseks neiul võimalust ega ka tahtmist ei ole.

Paar on suhtes olnud umbes kolm aastat ja sellest kaks ka koos elanud. Kõik kulutused katab mees ja isegi kui Susanna püüab enda lõbude eest maksta, siis soovitab elukaaslane tal raha hädajuhtumiteks hoida. Samas ei kõhkle neiu enda väheseid eurosid välja käimast, kui näiteks kohvikus einestamas käies ei ole partneril väikeseid rahatähti ja vaja on jootraha jätta.

Susanna väljaminekute kohta mees isegi ei küsi, ka suuremate summade puhul annaks ta raha noore naise kasutada ilma huvitumata, milleks seda vaja. «Ta teab, et ma ikkagi väga tühja peale ei kuluta ja ta on mind nii palju tundma õppinud, et ma ei ole laristaja.»

Isegi sõbrannade keskis peol käies ei sea Susannale piiranguid isikliku raha puudumine, sest elukaaslasega usaldatakse üksteist. «Alguses ma ei tahtnud üldse minna, sest mõtlesin, et kuidas ma võtan mehe käest raha ja lähen ise linna peale. Aga mina lasen temal käia, tema laseb minul käia ja siis ei ole ka probleemi mulle raha andmisega,» selgitas neiu.

Kui mehel pere ülalpidamise vastu midagi ei ole, siis Susanna nii kergelt koduperenaise rolliga ei harjunud: «Alguses oli eriti paha tunne, et ei ole raha. Mina sõltun ju temast, mehest. Aga mulle on ilusti selgeks tehtud, et see, mis ma kodus teen, on palju suurema väärtusega, kui see, et tema ostab mulle väljas käies prae.»

Nimelt tuleb neiul lisaks õppimisele hoolitseda kodu ja elukaaslase tütre eest. «Koristamine, lapse kasvatamine, söögi tegemine, hoolitsemine, et kõigil oleks riided puhtad ja ostetud – see on minu töö,» ütles ta.

Susannal on aga kindel siht silme ees ja kui haridus omandatud, muutub ilmselt ka praegune olukord: «Muidugi mulle meeldiks, kui mul oleks oma palk ning kui ma kooli ära lõpetan ja tööle lähen, siis jäävad rahakotid eraldi. »

(*nimi muudetud)