Noor ja julge tudeng Katharina (21) on terve elu unistanud ajakirjanikuametist. Juba üsna varases eas proovis neiu kirjutamises kätt. «Ma teadsin umbes neljandast klassist peale, kelleks ma tulevikus saada tahan. Kui ma käisin Kostivere põhikoolis, siis meil oli selline väike koolileht ja pärast seda, kui minu eesti keele õpetaja ühe mu luuletuse avaldas, hakkasin seal igasugustest kooliüritustest lugusid kirjutama.»
Katharina on edu nimel ka tasuta tööd teinud. Hoolimata sellest, et sihikindel neiu vabatahtlikuna üle-eestilises Õpilaslehes täiesti ilma palgata töötas, andis ta endast iga kord maksimumi, liikudes järjekindlalt oma unistuse poole: töötada ühel päeval Õhtulehes. Paraku on unistustel kombeks kõige halvemal hetkel täituda.
Katharinale pakuti keset eksamiperioodi Õhtulehes reporterina tööd, millest tütarlaps algul koolistressi tõttu loobuda tahtis, aga ema muutis ta meelt. «Kuule, lõpeta naljad. Mine proovi, sa saad ju alati ära tulla,» olid ema sõnad tütrele. Katharina otsustas pakkumise vastu võtta ning nüüdseks on ta seal poolteist aastat töötanud ja oma valikuga 100 protsenti rahul, vaatamata tihedale elutempole.
«Muidugi on raske terve päev jooksus olla ja kooli ning töö vahet joosta, aga ma tunnen, et need on kaks asja, millele ma end täielikult pühendada tahan. Tulemused pole nii head, kui ma tahaks, aga ma ikkagi proovin,» on Katharina positiivselt meelestatud.
Maal üles kasvanud Elo (29) ihkas väiksena kogu südamest linnapreili elu. «Puude tegemine, põllul kõplamine – need olid igapäevatööd ja ma mäletan, kuidas ma oma emale ütlesin, et ma ei taha, mulle üldse ei meeldi see põllutöö.