/nginx/o/2011/07/16/673264t1h10e5.jpg)
Lugeja Margit, kes on tänaseks 27 aastat mehega koos elanud, on suhte algusest alates pidanud hakkama saama eri pikkusega lahusolekutega. Kui algusaastatel lahutas paari sõjavägi, siis hiljem töö. Margiti arvates peab tunne õige olema, siis on kõik muu teisejärguline.
Tutvusin oma abikaasa ja laste isaga 1984. aastal, kui olin 15-aastane. Tulevane kaasa oli siis 17-aastane. Tol ajal polnud ei mobiiltelefone ega internetti. Järgmine kohtamine sai kokku lepitud eelmise lõppedes, tavaliselt kinos. Aga armas ja romantiline suhe oli.
Kolm aastat hiljem, 1987. aastal, läks mu noormees sõjaväkke ja mina järgmisse kooli eriala omandama. Kaks aastat hiljem pidasime pulmad. Arvasime, et meie ootamised on kõik oodatud ja edaspidi enam lahusolekuid ei tule...
Elame maal ja kuigi algselt oli meil kõik ilusti paigas - korter ja töökohad -, siis kolhooside laiali saatmisega hakkas kõik paigast nihkuma. Mina olin esimese lapsega kodus, kui mehel ühtäkki enam tööd ei olnud. Mitte et ta oleks kehv töömees, aga järjest enam sai selgeks, et meie riigile tublisid põllumehi vaja ei ole.
Sündis teine laps. Raamatupidaja elukutse võimaldas mul teha tööd ka laste kõrvalt, tõsi küll, öösiti ja uneajast. Abikaasa hakkas FIE-ks ja kala vedama. Tekkisid esimesed lühemad lahusolekud, kuna kala on kiiresti riknev kaup ja tuleb kiiresti kohale toimetada.
Kolm päeva, kolm nädalat ...
Mäletan, kui mees oli 72 tundi järjest roolis olnud, siis jõudis lõpuks koju mulle täieliku zombie'na. Aga hakkama saime! Kuni kütusehinnad tõusid lakke ja kala jäi järjest vähemaks.
Saabus aeg edasi liikuda. Perepea asus tööle Tallinna lähistele. Koduskäigud hakkasid toimuma kahe nädala takka, sest teisiti poleks olnud rentaabel.
Aga elu tahtis elamist ja lapsed kasvatamist. Kaalusime ka kogu perega Tallinnasse kolida, kuid siis tuli mehele pakkumine minna Soome ehitusele tööle. Kodus käidi nüüd enam mitte kahe, vaid kolme nädala tagant.
Tundsin, et kusagil peab olema kodu - oma kindel koht, mis on päris enda oma. Ma ei tahtnud minna lihtsalt mehele järele. Arvasin siis, et ema koht on laste juures ja mees kas tuleb jälle tagasi või siis mitte...
Soome periood on tänaseks ammu möödas. Ehitusel vigastas mees selga nii tõsiselt, et tuli ette võtta operatsioon ja talle määrati invaliidsusgrupp. Kuidas reageerib noor mees, kui ta oma 35. sünnipäevaks saab invaliidsuspensionäri tunnistuse, te ei taha teada.
Ema oskab ja teab
Nüüdseks on mu abikaasa juba kaheksa aastat töötanud Iirimaal rekkajuhina. Kodus käib ta iga kolme kuu tagant ja siis on korraga neli kuni kuus nädalat kodus. Lapsed olen suureks kasvatanud, üks käib ülikoolis, teine veel gümnaasiumis. Meil on väga tublid lapsed, kes oma isast lugu peavad, sest neid on nii kasvatatud. Oleme saanud palju reisida ja oleme üldiselt kenasti hakkama saanud.
Pikkade lahusolekute tulemusena oskan ma teha ja organiseerida remonti, tunnen ja tean kõiki autoremonditöökodasid, võin meestega võrdväärselt metsatööd teha. Mul on lastega hea ja usalduslik suhe, sest mis ka ei oleks, on ema on alati olemas ja teab alati lahendusi. Teisiti polekski lihtsalt võimalik.
Olen võtnud ka endale aega areneda uues suunas ja õppida juurde veel ühe elukutse. Käin trennides ja loen palju. Väliselt olen väike ja suutnud säilitada naiseliku ja malbe oleku, mis siis, et vajadusel lõhun puid ja kaevan maad. Ka sisemiselt olen enda hinnangul väga tugev ning kohati olen muutunud väga sallimatuks kõiksugu virisejate suhtes.
Abielurutiin on võõras
Küsides, kas meie omavaheline suhe on kannatanud, pean vastama, et ma ei teagi enam, mida tähendab igapäevane abielurutiin!
Ma ostan ikka veel mehe üllatamiseks ilusat pesu ja me jalutame ikka veel käsikäes rannal, kuigi 27 aastat suhet on vist tänapäeva mõistes paras ulme.
Loomulikult on olnud meil ka tõsisemaid torme ja tõeliselt raskeid hetki, aga millises suhtes neid poleks? Kui on toimiv suhe, siis on. Tunne peab õige olema, siis on kõik muu teisejärguline.
Nädala pärast tuleb kaasa jälle koju. Iga minut on liiga väärtuslik, et seda rikkuda. Koos on lihtsalt nii hea olla.
* * *
Margit saab auhinnaks saate «Minu imeline elu» tassi ja sada protsenti loodusliku Nurme seebi.