Päevatoimetaja:
Heidi Ruul

«Minu imeline elu»: Mariannat ajab elus kõige rohkem vihale rahvuse küsimus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Heleriin Adelbert
Copy
«Minu imelise elu» Marianna
«Minu imelise elu» Marianna Foto: Kanal 11

Kuidas mõjutab rahvuslik eripära inimese elu, sellest kõnelesid vähem või rohkem Eesti juurtega naised Kanal 11 saatesarja «Minu imeline elu» tänases episoodis.

Marianna (23) on isa poolt lätlanna, ema poolt venelanna, sündinud aga Tartus ning üles kasvanud Narvas. Elus ajab teda kõige rohkem vihale rahvuse teema, sest ennast peab ta eestlaseks. «Mina olen Eestimaal sündinud, ma olen eestlane, eesti keel on mu emakeel ja see, et mul on suguvõsas läti, poola, vene ja eesti verd, teeb minust ikkagi eestlase,» ütleb naine.

Piirilinnas Narvas ei ole aga eestlasel Marianna sõnade järgi lihtne üles kasvada. Kuigi tema tutvusringkonnas, kuhu kuulus nii eestlasi kui venelasi, suhtlesid kõik väga sõbralikult, oli linnas eesti keeles rääkides kohati oht võõraste poolse vägivalla ohvriks langeda.

Neiut ajab aga rahvuste vaheline vaen tigedaks: «Mulle ei meeldi, kui üks rahvus solvab teist – vahet ei ole, kas eestlane venelast või venelane eestlast.» Mariannat ajab samas ka närvi see, kui keegi peaks teda venelaseks nimetama, ometigi jätkub neiul slaavilikku temperamenti küll ja veel.

«Ma pole ise mitte kunagi kellelegi kätega kallale läinud. Kui keegi tõstab kätt ja sihib mind, siis ta saab ka vastu. Kakelnud olen ma eneseväärikuse eest – ikka ei vala sopaga üle, ei ütle kõike, mida sülg suhu toob,» astub naine enda kaitseks alati välja kui vaja.

Marikas (49) on slaavi verd, kuid vastupidiselt Mariannale ta lausa rõhutab, et on pooleldi slaavitar. «Kui ühes inimeses on kaks rahvust koos, see tähendab, et on kaks kultuuri ja on väga palju rikkust,» on ta oma juurte üle uhke.

Pärast slaavi päritolu isa surma hakkas naine varasemast rohkem isa suguvõsaga suhtlema ja vene kultuuri süüvima. «Ma naudin seda keskkonda rohkem, see on huvitav, seal on rohkem värve, rohkem elu ja rohkem temperamenti, naudin seda, see on osa minust,» rääkis ta.

Vene kirjanduse abil õppis Marika ka rohkem naiselikkust välja näitama. «Peamine muutus on seotud energia ja elujõu ja säraga,» on ta enda arenguga rahul.

Tagasi üles