João Lopes Marques: rinnanibudest ehk kõlbluspiirist läbi aegade

João Lopes Marques Foto: Erakogu

Moraal on keeruline ja muutuv distsipliin. Võite ise kiire testi teha ja mõnelt oma sõbralt küsida, kust jookseb nende jaoks piir aktsepteeritava alastuse, sensuaalsuse versus erootika ja pornograafia vahel.

Definitsioonid ja arusaamad võivad inimeseti väga palju erineda. Küll aga joonistub välja üks enam-vähem konsensuslik piir. Kus? Naise rinnanibude juures, loomulikult.

See ongi see viimane – paraku sageli puudulikult tajutud – kõlbluse piir. Kui naine rõhutab oma lopsakat rinnapartiid, seda tavaliselt eriti pahaks ei panda. Meeste pilkude püüdmiseks paremat moodust kui julge dekoltee annab ju otsida.

Lisage aga samasse kujutluspilti ka nibud – kas riietuse alt selgelt näha või vaevu, aga siiski hoomatavad. See on millimeetrite küsimus, vahel vähemagi. Aga kas ei tehtaks sellest juba skandaali? Arvatavasti tehtaks. Meie-suguste liikide isenditele on naise rinnanibud kas midagi püha või siis ahvatlev kiusatus. Igal juhul naise keha kõige püham osa.

Aga lubage mul visandatud pilti veel kord täiendada: kujutage nüüd ette, et te võtate kamba sõpradega ette alasti matka. Või lähete lihtsalt nudistide randa. Kas rinnanibusid oleks seal sama šokeeriv näha? Kindlasti mitte. See on kehaosa nagu iga teine. Kõik siin elus sõltub konnotatsioonist, kõrvaltähendusest, mille me millelegi anname.

Miks ma seekord valisin teemaks nibud? Mind kannustas paar huvitavat fakti:

• inglise keeleruumis on viimasel ajal kära ja hämmastust tekitanud üks Hispaanias toodetud nukk, sest väikesed tüdrukud imiteerivad temaga mängides rinnaga toitmist. Kui nukuke «tahab» piima, hakkab ta lausa nutmagi. Ameerika uudistekanal Fox News on hoiatanud, et selline mänguasi võib lastes esile kutsuda enneaegset seksuaalsust ja päädida noorelt rasestumise kasvuga;
• üks Naine24.ee lugeja kirjutas mulle eelmisel nädalal šokeerituna reklaamist, millel olid naise rinnanibud märja T-särgi alt nähtavalt välja kikitamas. Ta süüdistas ürituse korraldajaid seksismis: «See ei ole mingi suvalise rannapeo reklaam, vaid tegu on aasta olulisima riigipühaga: suvise pööripäeva ja võidupüha tähistamisega, mida reklaamitakse pealegi pereüritusena.»

Vahekohtuniku töö eest ma palka ei saa, aga minu nibuteooriat see kommentaar igatahes toetab. Tunnistan, et sobimatus kohas eksponeeritud vagiina oleks märksa šokeerivam kui paar kelmikaid nibusid. Kahtlemata. Aga kes seda väljapool pornograafilist või pseudoerootlist konteksti ikka nii väga teeks. Väga vähesed. Vagiina ei tule kõne allagi, see on selgelt üle piiri ja halb toon.

Seepärast naaskem ikka ja jälle esile tikkuvate nibude juurde. Rinnanibude tähenduse dekonstrueerimine on omamoodi justkui Lääne tsivilisatsiooni unustatud kihtides kahlata:

• vähesed saavad aru, et me elame üha enam 19. sajandi viktoriaanlikus maailmas. Osades väärtustes on tugevalt tunda ülemäärast puritaanlust. Ja see on ka ehk Briti-Ameerika impeeriumi võidukäigu üks negatiivsemaid tagajärgi: me mõtleme üle asjadest, mis muidu oleksid meie jaoks normaalsed. Liiatigi on see sillutanud tee isikliku ja avaliku moraali kujunemisele;
• germaani ja põhjamaade kultuurides on inimesed läbi aegade suhtunud kehasse väga vabalt. Saunas käimine ja alastus väljendas siinmail väge;
• ka Vana-Kreekas peeti alastust igati normaalseks. Meenutagem, et olümpiamängudelgi võistlesid atleedid paljalt. Siis tulid roomlased ja otsustasid kõik ära katta – võimalik, et paljude Vatikani konservatiivsete seisukohtade taga on ses osas seesama ladina pärand.

Ja siiski pean ma tunnistama, et märgade nibudega liputamine ei tundu jaanipäeva ürituse reklaamimiseks ka minu meelest kõige maitsekam ega efektiivsem tõmbenumber olevat. Jah, ma olen ka seda meelt, et Eesti naiste ilu kiputakse siin tähelepanu tõmbamise eesmärgil liialt ära kasutama.

Lugege kas või kokku vastavad reklaamid Tallinna lennujaamas. Soolise võrdõiguslikkuse eiramine? Võib-olla, kuigi Eestis algab seksism hoopis olulisematest küsimustest, nagu meeste ja naiste palkade erinevus.

Nii et targem oleks nibud vahelduseks rahule jätta. Las nad ollagi lihtsalt nibud ja ei muud. Imemist imiteeriva nukukese ja enneaegse seksuaalelu seostamine tundub mulle igatahes ebanormaalse liialdusena.

See on sama vale, nagu sõimata perverdiks vana meest, kes juhtub kuskil last vaatama. Või kas ma peaksin tegema probleemi sellest, kui mu riietusruumi sattub koristaja, kui mina seal alasti olen? Või mõelgem isadele, kes aitavad riietuskabiinis oma väikesel tütrel midagi selga proovida. Emadele, kes baarinurgas oma imikule rinda annavad…

Näen seda Tallinnas kord nädalas. Eestlaste suhtumine kehasse on igatahes kõike muud kui tagasihoidlik.

Aruteluks hagu jagub. Ei tasu aga unustada, et nibudest saab probleem siis, kui inimene ei mõtle neist enam kui imetaja, vaid teeb neist sotsiaalse konstruktsiooni.

Me kõik oleme nibudega vähemalt korra elus lähemalt kokku puutunud. See, et me neist pornograafilis-erootilis-seksuaalsed objektid oleme teinud, on meie enda viga. Mida rohkem me neid müstifitseerime, seda rohkem neid «lüpsma» hakatakse – ja see on juba lõputu nõiaring.

*Valik João Lopes Marquesi arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».

Tõlkinud Teve Floren