Lugeja eksperiment: paastumine - viimased kolm päeva

Foto: SCANPIX

Lugeja Aile võttis ette paastumise eksperimendi, et puhastada organismi ning hiljem sujuvamalt taimetoidule üle minna. Esimesel neljal päeval oli enesetunne üsna vastandlik - ühelt poolt oli kergem olemine ja rõõm kaalulangetamisest, teisalt energia langus ja väsimus. Kõige raskemaks kujuneb aga paastumise kuues päev ...

Viies päev - rahulikes rütmides

Viies päev algas igati rahulikult. Kaal oli taas veidi langenud - 75,4 kilo peale - ning kuna tegemist oli laupäeva hommikuga, otsustasin pärast esimest jooki veel veidi tukastada. Koeral oli õnneks kõhuprobleem möödunud ja ka temal ei paistnud olevat midagi veidi pikema ja laisema hommikupooliku vastu.

Sisemine kohusetunne hakkas siiski peatselt pitsitama ning läksin koeraga välja. Ebameeldiv kõrvaltoime, mida esines ka eelmisel korral, kui kaalust alla võtsin, andis endast väga tugevalt märku – kõrvad olid lukus, mistõttu tundus kogu maailm olevat otsekui vati sees.

Otsustasin sellest siiski mitte välja teha ning võtsime ette mõnusa pikema ringi, sest üle pika aja paistis väljas taas päike ja ilm oli suhteliselt ilus.

Kahjuks oli tuul kole külm ning vahepeal otsustasin end kaltsukasse soojendama minna. Raha mul kaasas polnud, kuid leidsin siiski trennide jaoks mõned vajalikud spordisärgid ja Adidase fliisi. Panin need kassasse hoiule, lootuses hiljem koos rahakotiga järele tulla.

Jõudes tagasi koju, otsustasime võtta sellest kenast puhkepäevast viimast ja läksime randa. Külm tuul ei olnud kuigi kutsuv, kuid kõrkjate vahel pikali olles oli täitsa hea ja soe ning oli tunda, kuidas päike nahka pruunistab.

Puhastuskuuri ajal on soovitatav võimalikult palju puhata ja lõõgastuda, selleks otstarbeks on rannal päevitamine otsekui loodud! Lesimise ajal ei olnud kõht tühi, paha olla ei olnud, oli vaid hea ning soe. Tundsin, kuidas päike andis mulle energiat ning enesetunne läks paremaks.

Pärastlõunal tundsin suurt energiapuhangut, mul oli väga hea enesetunne ning võimas teotahe. Võtsin kätte ja koristasin toad ära. Õhtul tuli mulle koju trenni üks eraklient. Trenni oli igati mõnus anda, töö läks ruttu ja mõtteid oli palju. Hea päev oli, senistest paastupäevadest parim!

Kuues päev - hobuse seljast kukkumine

Kuuenda päeva hommik algas juba veidi tumedamates toonides. Kõrvetasin mehele hommikuputru keetes kätt. Plaan oli minna varakult talli oma hobuse juurde ning teha üks pisikene maastikusõit, mis tavaliselt on ülimalt mõnus tegevus.

Kuigi kõrvad olid lukus, tundsin end muidu hästi ning seetõttu otsustasin ette võtta pikema ringi, kui algselt olin plaaninud. Olles jõudnud ühele kaunile rohelisele heinapõllule, tahtsin sõita ilusa pika sirge galopi.

Umbes poole põllu peale jõudnud, märkasin sookurgi (sellised hallid ja hästi arad, tavaliselt inimasustuse juures ei viibi), kuid kuna nad eemale jooksid ja hobune ka neid nägi, ei pidanud ma vajalikuks selle tühja pärast hobust galopist sammule pidurdada, vaid põrutasin edasi.

Kahjuks ei osanud ma arvestada sellega, et kõrge rohu sees võib olla veel mõni kurepoeg, kes eest ära joosta pole taibanud. Meie lähemale jõudes ajas tibuke oma suured tiivad laiali ning hobune tõmbas paremale poole minema.

Tsentrifugaaljõu ning füüsikaseaduste koosmõjul kukkusin mina vasakule küljele alla. Kuna mul on peas patsid, siis vana kiiver mulle enam pähe ei mahtunud ning ratsutasin palja peaga...

Üritasin küll õhulennu ajal end keerata, kuid ma ei ole siiski kaslane, kes käppadele maandub, ja ma kukkusin külili ja põrutasin veidi ka pead. Õnneks oli tegemist siiski põlluga, mis pehmendas oluliselt kukkumist.

Hobune sai käest lahti ning avastanud end äkitselt vabadusest, otsutas tuhatnelja talli poole punuma panna ning mind jalameheks jätta. Tunne oli räbal – energiat vähe, kõrvad lukus ja nüüd lõhkus veel pea ka hirmsat moodi! Aga järele tuli minna.

Kogu tee nägin, kuidas hobune eespool (umbes poole kilomeetri kaugusel) peatus ja laskis haljal rohul hea maitsa, otsekui mind järele oodates. Nii pea kui lähemale jõudsin, traavis ta aga enesekindlalt kodu poole edasi. Lõpuks võttis üles suure galopi ning kadus silmapiirilt.

Kui ma tagasi jõudsin, oli talliomanik juba hobuse kinni püüdnud ja boksi pannud. See oli ka üks neid väheseid kordi, kui suutsin telefoni maha jätta ning loomulikult kõik juba otsisid mind.

Silme ees virvendas, kuid tunne oli selline, et läheb ehk paremaks. Võtsin varustuse hobuselt maha (valjad olid muidugi ribadeks, sest ratsmed kukkusid jooksmisega kaela pealt maha ning ta astus neile peale), kuid kokkuvõttes siiski õnnelik õnnetus. Hobune terve ja tegelikult ju mina ka.

Äpardused autoga

Päev läks edasi ka üsna ebameeldivalt. Mul oli kokku lepitud patside parandus (need nimelt lähevad ajaga veidi pealt karvaseks ning karvad on siis tarvis tagasi patsi sisse nõeluda), mis on üsna valulik protseduur. Tallist pidin sinna sõitma otse.

Enesetunne ei olnud just kiita, kuid pidasin autosõidu ilusasti vastu. Kohale jõudes tundsin end väga halvasti. Parandamisega ei saanudki me kohe alustada, aga see sobis õnneks ka mu sõbrannale.

Meil oli kokkulepe, et pärast parandust toon sõbranna ja tema lapse linna ära. Alguses oli kõik hästi, kui välja arvata asjaolu, et mu auto kompuuter läks segaseks ning väitis, et kütus on otsas, kuigi ma olin just tankinud.

Otsutasin siiski riskida ning sõitsin Pääsküla Nesteni välja. Sõbranna laps ei ole aga harjunud autosõiduga ning vahetult enne bensiinijaama jõudmist oksendas ta auto (ja ka minu kalli sõbranna) täis. Naera või nuta, no mis sa teed. On alles päev!

Õhtul oli enesetunne endiselt kehvemapoolne ning ka jook hakkas tõsiselt vastu. Otsustasin, et teisipäeva hommikul katsetan juba värskelt pressitud mahlaga ja päeval tarbin juurde juurviljapüreesuppi.

Seitsmes päev - paastu pidada ei ole raske!

Hommikune äratus kell pool seitse ning kaalumine – 74.8! Seega paastu lõpptulemuseks saab kirja -3,9 kilo. Seitsme päeva kohta pole just paha tulemus, kuid lootsin siiski, et läheb maha vähemalt viis kilo.

Teisalt, eesmärgiks ei olnud üldse mitte kaal, vaid puhtam elu tervisliku taimetoiduga, suurpuhastus enne uute toitumistavadega sügavamat harjumist. Ja selle eesmärgi paast täitis. Erinevad isud (õlu, kommid, küpsised, pitsa) on kadunud. Suud vesistan justnimelt taimetoidu ja kõige värske järele.

Peamine soovitus, mida oskaksin anda Lemon Detox paastu ette võttes, on seda suvel teha, kui on soe ja palju vaba aega, et saaks piisavalt puhata. Paastu pidada ei ole üldse raske ning pärast lõppu on suurepärane jätkata mõne tervisliku toitumise programmiga ja oma elu põhjalikumalt muuta.

Loe lisaks toitumisnõustaja Ülle Hõbemägi kommentaari, mida paastumisprotsess organismis kaasa toob.

* * *

Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil [e-mail]. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Aile saab Avoni kaks ühes (helesinine ja must) silmapliiatsi.