Lugeja eksperiment: paastumine - esimesed neli päeva

Pilt on illustreeriv. Foto: SCANPIX

Lugeja Aile otsustas hakata taimetoitlaseks ja selleks, et üleminek oleks kergem, otsustas ta ette võtta kõigepealt ühe detox-paastu. Seda, kuidas tal seitse päeva kestev spetsiaalse joogi najal paastumine kulgeb, vahendab ta päeviku vormis.

Algas kõik sedapuhku tundest, et midagi peab muutuma. Olin olnud aasta ilma oma rastapatsideta, mis olid olnud mulle turvaliseks toeks ja varjanud minu ebakindlust.

See aasta oli kohutavalt raske ning rusuv, kahjuks andis see tunda ka toitumisharjumustes – läksin väga libedale teele ning tekkisid söömasööstud. Lisaks kõigele muule hakkas mulle väga meeldima ka alkohol.

Tihti juhtus, et terve nädala jooksul ei olnud ühtegi sellist päeva, kus ma poleks joonud pudelit õlut või siidrit. See kõik andis tunda kehakaalu tõusu ning süveneva depressioonina.

Olin loonud endale ettekujutuse, et nii on määratud ja ma ei suuda sellest välja tulla – leidsin end pidevalt vaatamast oma lotendavaid käsivarsi ja mõtlemast, et isegi kui ma kaalust alla võtaksin, jääksid käsivarred siiski koledad. Kas siis käsivarte pärast peaksin jätkama sellel hukatusele määratud teel?

Suve alguses sai mööda väga stressirohke kooli- ja tööperiood ning leidsin energiat asjade üle järele mõelda. Teadsin, et vajan muutust, et ainult mõtlemisest ei piisa ning tuleb tegutseda.

Enesekindlus rastapatsidest

Ühe unetu öö jooksul jõudsin lõpuks arusaamisele, et kui patsideta olemine teeb mind nii õnnetuks, siis mis takistab mind neid tagasi tegemast? Ja otsus tehtud, ülejärgmisel päeval tegin patsid tagasi. Tunne oli kohe palju parem. Tundsin ennast taas nagu mina ise.

Kohe läks tunduvalt paremasse rütmi ka toitumine ja treenimine. Ei olnud enam vajadust üle süüa ning lisaks osutus varasemast kergemaks mõni nädal varem tehtud otsuse toituda taimetoidukeskselt täideviimine, tarbides erandina veidi kala- ja piimatooteid (ning toidu sees ka muna). Võtsin toiduvalikusse ka palju seemneid ja juurikaid - õnneks mulle aedviljad maitsevad.

Mõni nädal varem oli mu treener rääkinud oma kogemusest Neera joogiga – MadalBal siirup sidrunimahla, cayenne’i pipra ja veega segatuna. See on paast, kus kõik toidukorrad asendatakse selle joogiga ning lisaks kasutatakse taimeteesid ja vett.

Tema julgustusel otsustasin minagi endale selle tellida ning teha läbi see nädalane puhastuskuur, et jätkata pärast paastu veel tervislikuma taimetoiduga ning ollagi terve, sale ja puhas elu lõpuni!

Keha, mida sa väärid

Otsides kirjandust taimetoidu kohta, avastasin enda jaoks Anthony Robbinsi raamatu «The Body That You Deserve» («Keha, mida sa väärid» - toim). Mul oli see juba ammu olemas, kuid ma polnud kunagi seda tegelikult lugenud ega lehitsenud.

Tegemist on inspireerivate jutlustega lindil, millega on kaasas töövihik. Kogu programmi mõte ongi muuta samm-sammult suhtumist kaalulangetamisse ning anda töövahendeid, mille abil jõuda oma unistusteni.

Samuti on raamat taimetoidukeskne. Selle eesmärgiks ongi muuta lugeja taimetoitlaseks ehk viia ülimalt tervisliku toitumise ja eluviisi juurde.

Alustades hirm

Paastu alustades valdas mind tegelikult tõsine hirm, sest olin varem Kaalujälgijate programmi abil langetanud oma kehakaalu 30 kilo võrra ning seetõttu on mu organism olnud söögikordade vahelejätmise suhtes väga tundlik.

Otsustasin siiski riskida, sest tundsin, et vajan värskust - midagi uut, et alustada puhtalt lehelt oma taimetoitlase elu. Õhtusöök jäi söömata ning järgmisel hommikul segasin kokku oma esimese joogi.

Maitse oli alguses pea vastuvõtmatu, väga ebameeldiv, nii et kulistasin lonksude kaupa, kuid tass ei tundunud tühjenevat. Kõht aga imelikul kombel väga tühi ei tundunudki, samuti oli enesetunne hea.

Päeval külastas mind vana sõbranna koos ühe tuttavaga ning nemad sõid tee kõrvale Raffaello komme ja šokolaadiküpsiseid. Mõtlesin, et see saab olema mulle väga raske, kuid suutsin end üllatada – jäin väga otsusekindlaks ning nautisin oma taimeteed.

Sisemuses oli selline veider rahu ning õnnetunne. Päev oli lõppkokkuvõttes üsna sisutihe ning aeg läks väga kiirelt. Peagi oli käes juba õhtu ning sain magama minna. Päeva jooksul muutus ka jook meeldivamaks. Ei oska arvata, kas maitsemeeled harjusid või tundis lihtsalt keha, et vajab aineid, mis seal sees on.

Teine päev - 1,5 kilo kaalulangust

Hommikul tahtsin esimese asjana astuda kaalule. Esimese päeva hommikul oli kaal näidanud koledaid numbreid 78,8. Teise päeva hommiku kaal oli 77,3! Seega kaotasin ühe päevaga 1,5 kilo. See andis jõudu juurde.

Enesetunne oli kohati veidi uimane, kuid muidu hea. Jõin hommikust jooki suisa naudinguga. Soolestik samuti töötas, seega ei olnud vajadust tarbida juurde lahtistavat teed või soolveelahust. Päev ähvardas tulla füüsiliselt raske, kuid lootsin, et saan siiski viilida, sest energiatase polnud päris tavapärane.

Läksime maale. Oli võidupüha ja õemees tuli mulle ja mu abikaasale appi puid tegema ning õlut jooma. Tundus kuidagi kohane, et alustasin paastu just jaanpäeva paiku, mille tarbeks tapetakse palju lihaloomi ning inimesed söövad kõikjal meeletutes kogustes liha ja tarbivad liigselt alkoholi.

See oli otsekui protest ja omamoodi uue traditsiooni algus (loodetavasti) - asi, mida võiks ehk iga aasta jaaniajal teha. Uutmoodi jaanipäev ilma toidu ja alkoholita, vaimne tuletegemine, sest on vaja põletada oksi. Sellised võiksidki jaanipäevad edaspidi olla. Iga-aastane puhastumine.

Päeva kulgedes tundsin, et füüsilist tööd siiski pikalt teha ei jaksa, kohendasin niisama tuld ning valmistasin meestele süüa. Uskumatu, kuid ma suutsingi lihtsalt rahulikult valmistada toitu, ise samal ajal otsest nälga tundmata ning midagi söömata juba 40 tundi järjest.

Jõin vahepeal oma jooki ning keetsin kartulit, toppisin vorstid vardasse ja valmistasin imemaitsvana tundunud toorsalati. See oli ainus, mida ma oleksin ehk igatsenud süüa, kuid teadvustasin, et tegemist on vaid isuga ning tegelikkuses mul nälga ei ole.

Kummaline on see, et kui arvasin, et ronin mööda seinu ja lähen peast lolliks, siis tegelikkuses oli kõik normaalne.

Hakkasin tegema juba plaane paastust väljatulemiseks. Esimesel õhtul ja sellele järgneval päeval keedan purustatud tomatitest, küüslaugust ja cayenne’i piprast suppi, mida väheses koguses tarbin. Teisel päeval ühel toidukorral söön veidi toorsalatit, kolmandal ehk juurviljavokki ning neljandal tarbin juba veidi ka täisteraviljatooteid.

Kolmas päev - otsides inspiratsiooni

Kolmandal päeval andsin endale hommikupoolikul aega voodis vedeleda ja asju rahulikult võtta. Lugesin veel Robbinsi töövihikut ning kuulasin tema heliplaadil olevaid loenguid. Need andsid kõvasti inspiratsiooni.

Kahjuks ei saanud ma jääda kogu päevaks vedelema ning otsustasin teha väikese kehakoorimisprotseduuri frotreerätikuga ning seejärel ühe Gyrokinesise treeningu (selgroo naturaalsetele liikumistele üles ehitatud koreograafiaga harjutuste süsteem - toim). Võtsin rahulikult, higistasin suhteliselt palju ning tundsin, kuidas kõht on seestpoolt «õõnes», kui kõhulihased töötavad.

Seejärel karastasin end külma dušiga ja määrisin tselluliidikreemiga keha korralikult sisse. Ei taha ometi ju, et nahk äkilise kaalukaotuse tõttu lotendama jääks. Kaalu polnud võtta, sest olin maal, kuid silmanähtavalt oli keskkoht kahanenud ja meenutas rohkem minu endist keha. Tunne oli üldiselt väga hea.

Pärastlõunal tuli siiski ka veidi füüsilist tööd teha ja puid laduda. Õnneks ei olnud puude ja kuuri vahel kuigi pikk maa ning kasutasin puuresti, et saaks korraga rohkem puid riida juurde transportida.

Mingil hetkel avastasin, et puude sisse on kuhugi vist maamesilastel pesa ehitatud ning kuna olen mesilaste vastu allergiline, leidsin hea põhjuse uuesti puhkama minna.

Valmistasin veel meestele sööki ning jõin ise oma jooki. Päike tuli välja, seega tõmbasin selga bikiinid, haarasin õlgedest punutud mati, päevituspiima ja viskusin murule päikesevanni võtma.

Usun, et lesisin seal umbes poolteist tundi, kuni ilmusid jälle pilved. Istutasin maha mõned peeditaimed. Neid kastes tundsin kerget pearinglust ning pidin vahepeal tegema puhkepause. Keha peab paastu ajal kuulama, ei tohi üle pingutada. Muidu oli enesetunne endiselt hea.

Õhtul sõitsin tagasi linna ja enesetunne oli hea, kuid veidi uimane. Kodus tuli veel hirmus tegutsemisvajadus peale, seega sai päris mitu asja arvutis korda aetud ning pesugi pestud. Öösel aga läks koeral kõht lahti, seega magada palju ei saanud.

Neljas päev - enesetunne kehv, peegelpilt rõõmustav

Neljas hommik algas kaalumisega – 75,7! Seega kadunud tervelt 3 kilo. Enesetunne oli siiski võrdlemisi räbal. Ei tea, kas põhjuseks siis magamatus või hakkas mu organismile vaikselt puhastuskuur vastu, kuid tunne ei läinud kogu päeva jooksul paremaks.

Koeraga tuli väljas käia korduvalt, sest tema seedesüsteem vajas pidevalt tühjendamist ja nii tuli kõigele vaatamata ka ennast liigutada. Kohati liikusid peas loobumismõtted – tõesti ei olnud hea olla. Samas kohati jällegi oli. Veider tunne.

Peeglisse oli seevastu hea vaadata, suisa rõõmustav. Silmanähtav muutus positiivses suunas. Üritasin end motiveerida, et täispaastu on jäänud veel kaks ja pool päeva, siis saab juba värskelt pressitud porgandimahla ka juua! Ja siis püreesuppi! Ja siis hautatud köögivilju! Ja siis toorsalatit!

Unistasin toidust? Iga sekund... aga ma ei andnud alla. Ma saan hakkama.

Järgneb...

Kirjuta ja võida auhindu! Hea lugeja, kui Sul on mõnel olulisel teemal mõtteid, mida soovid teistega jagada, või on jutustada oma lugu, siis ootame seda aadressil [e-mail]. Kirjutajaid premeerime erinevate iluauhindadega. Aile saab Avoni Firm & Tone kehaemulsiooni.