Pereterapeut: ajateenistus võib olla lahkumineku katalüsaatoriks

Pere- ja paariterapeut Pille Murrik Foto: SCANPIX

Sel suvel läheb rekordarv noormehi ajateenistusse ning paljudel neist jäävad kallimad koju ootama. Palusime pere- ja paariterapeudil Pille Murrikul selgitada, kas sõjaväkke minek tähendab ilmtingimata suhte lõppu ja millised ohud sellega kaasnevad.

Murriku arvates ei lähe ajateenistuse ajal lahku need paarid, kes enne seda olid juba toimivas suhtes. «Selleks, et suhe toimiks, on väga oluline inimese kontakt endaga. Inimestel, kes pole endaga head kontakti saanud, on tihti suuremad ootused teistele, ja kui enesehinnang pole paigas, siis nad väärtustavad ennast läbi suhte. See muudab nad väga haavatavaks ja suhtest sõltuvaks.»

Murriku hinnangul mängivad heas suhtes rolli ka inimese vaated elule. Ta lisas, et kallimad peaksid olema teadlikud oma rollist ja vastutusest ning kasuks tuleb eneseväljendus- ja kuulamisoskus. Oluline on eelnevalt kõik selgeks rääkida. «Kui suhtes on juba enne probleemid, siis võib sõjavägi olla küll see katalüsaator, mis kiirendab lahkuminekut.»

Terapeut ei usu, et suhte kestus enne ajateenistusse minekut märkimisväärset tähtsust omaks. Samas nentis ta, et mõnikord ei formuleeru paarikuine väljaskäimine suhteks ning suhte püsimajäämine sõltub selle kvaliteedist. «Suhte kvaliteet saab määravaks siis, kui paar pole teineteist juba mõnda aega näinud. Kui üks inimene hoolib teisest, siis tunneb ta partneri tegemiste vastu huvi.»

Kuidas igatsusega toime tulla?

Murriku hinnangul ei saa üheselt öelda, kummale osapoolele see aeg muserdavamalt mõjub. Kas neiule, kes kodus ootab, või noormehele, kes teab, et pruut käib väljas ja kohtub võib-olla mõne uue inimesega.

«Meie seisund sõltub väga palju sellest, kuidas ja mida me mõtleme. Kui kogu vaba aeg täita muretsemisega ja mõelda, et tüdruk nii kui nii petab, siis võib see armastatu hoopis eemale tõugata. Tüdruk tajub, et teda ei usaldata,» rääkis terapeut.

Väga oluline on tema sõnul mõlemapoolne usaldus ja mõnikord aitab, kui omavahel kokku leppida, mis on aktsepteeritav ja mis mitte. Neile neidudele, kes kodus oma igatsusega midagi peale hakata ei oska, soovitab Murrik sõpradega kohtuda ja rahuldustpakkuvate hobidega tegeleda.

Tänapäeval ei ole ajateenistuse ajal enam nii rangeid piiranguid: telefoni ja interneti teel on võimalik pidevalt suhelda ja pärast kolme kuud sõduri õppeaega saab noormees juba välja linnaloale. Samas on üheks suhtlemisviisiks ka kirjade kirjutamine.

«Mina arvan küll, et poisil võib olla väga hea meel saada tüdruku enda käega kirjutatud kiri, mille ta võib panna põuetaskusse ja endaga kaasas kanda. Noormehed, kellega mina olen vestelnud, on öelnud, et väga oluline on, kui neiu ise ka kontakti võtaks ja kallima käekäigu vastu huvi tunneks. Mitte ainult esimese kolme kuu jooksul, vaid terve ajateenistuse vältel,» ütles Murrik.

Täisväärtusliku suhte koostisosaks on ka rahuldustpakkuv seksuaalelu. On levinud arvamus, et ajateenistuse aeg on püsisuhtes olevatele meestele väga koormav. «Noormehed, kellega mina sel teemal rääkinud olen, on öelnud, et intiimelu puudumise elab üle. Siin mängib rolli jälle see, kuidas inimene end häälestab. See aeg saab ju aasta pärast läbi. Pealegi ei ole me nagu jänesed – see ei ole eluküsimus.»

Tülide lahendamine

Lahus viibimise ajal võivad ka tülid suuremaks paisuda. «Kui on probleemid, siis on väga tähtis kohe nendest ausalt ja avameelselt rääkida. Seejuures on tähtis mitte teineteist süüdistada, vaid rääkida enda nimel, mis häirib. Oluline on ka teine pool ära kuulata ja koos lahendusi otsida ning mõlema vajadusi arvestada.»

Kui armastajad maadlevad probleemidega, millega ise hakkama ei saa, võivad nad minna paarinõustamisele või paarisuhtekoolitusse. «Nad saavad sealt rohkem teadmisi, kuidas kuulata, kuidas probleeme lahendada, kuidas oma hoolimist ja armastust väljendada. Mõne jaoks on oluline rääkimine, teine hindab kingitusi, kolmas soovib koos midagi teha – me kõik oleme erinevad. Siin ongi tähtis teadmine, mida teine pool soovib, oskus partnerit tajuda ja temaga arvestada,» pakub Murrik lahenduse.

Aastaga võib paljugi muutuda. Kojujäänud tüdruk võib leida end mõtlemast, kas ta ikka tahab oma poisiga koos olla. Siis tuleks need mõtted enda peas lõpuni mõelda ja siis otsustada, kas jätkata suhet või mitte.

Kui neiu tunneb, et ei taha enam kallimaga koos olla, tuleb ka temale sellest teada anda. «Võiks endalt küsida, mis on noormehele parem? Kas elada lootuse ja teadmisega ning saada hiljem suure pettumuse osaliseks? Või saada haigettegev info ja kasutada ülejäänud aeg teadmisega kohanemiseks? Mis rohkem haiget teeb?

Kuidas ise tahaks? Kas ise tahad, et keegi ütleb sulle pool aastat hiljem, et sind tegelikult enam ei armastata? Tuleks mõelda natuke kaugemalt ja vaadata teise mätta otsast, oma hirmudega silmitsi seista ning mõelda, et mis see siis on, mida kõige rohkem kardad. Küsimus on ka selles, kuidas infot edastada. Peab aus ja taktitundeline olema,» manitses terapeut.

Lisaks soovitas Pille Murrik kõikidel suhtehuvilistel lugeda John Gray´ raamatutuid «Marss ja veenus kohtuvad» ning «Miks marss ja veenus põrkuvad».