Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

«Minu imelise elu» Terje: mu esimene suhe lõppes surmakogemusega

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Heleriin Adelbert
Copy
Artikli foto
Foto: SCANPIX

Täna räägiti Kanal 11 saates «Minu imeline elu» leinast – nii Mari kui Terje on kaotanud armastatud inimese ning olnud kohustatud lapse pärast oma rusuvate tunnetega toime tulema.
 

42-aastane Mari on oma elus palju kannatanud – tervisemured, esimese abielu karile jooksmine ja kahe lapse kaotamine kohtus viisid ta Hispaaniasse. Seal sai alguse armastus, mis paraku vaid aasta kestis, sest vahele tuli surm.

«Ta armastas mind üle kõige maailmas!» ütleb Mari heldinult. Viimast päeva, mil mees veel elas, mäletab ta selgelt: «Hommikul saatsin ta sõpradega ja suuremate äriklientidega jahiga merele ja õhtul kell kuus pidin minema kai peale vastu neile.»

Kui Mari hispaanlasest elukaaslase jaht oli randunud ja kinnitatud, pidi naine olema tunnistajaks jahmatavale vaatepildile: «Ta astus mere pealt maale ja astumise käigus ta kukkus kokku, sai infarkti ja suri ära.»

Sel ajal oli Mari oma partnerist, kes ootamatult elu kaotas, viiendat kuud rase ning see hoidis naist tugevana: «Ainult laps andiski mulle jõudu. Ma teadsin, et ma olen seda last nii kaua oodanud ja tahtnud.»

Juhtunu jõudis aga pärale alles neli kuud pärast mehe surma – siis toibus naine šokist ja järgnes kahe aastane periood, mil ta iga päev nuttis. «Siis ühel päeval mul sai hing täis,» rääkis Mari, mil nukrusest sai viha selle pärast, et teda oli üksi jäetud.

Nüüdseks on naine jõudnud ringiga tagasi Eestisse. Tema elus on aga ka tükike Hispaania päikest oma lapse näol. «Ma olen rahu teinud. Ma olen õnnelik, et meid kokku viidi ja selle tulemusena meil sündis imetore tütar,» on Mari armastuse eest tänulik.

Terje (48) pidi lapsepõlves kogema hülgamistunnet ning sama elas ta läbi siis, kui elu esimene armastus ta maha jättis – seda siiski mitte vabatahtlikult.

Kohutavat uudist oma mehe kohta kuulis Terje tollaselt naabrilt: «Selgus, et nad olid eelmisel õhtul koos ilmaasju arutanud ja järsku elukaaslasel tekkis vajadus sõita linna ja selles situatsioonis ta leiti – oli liiklusavarii.»

«Ma arvan, et see on kõige traagilisem hetk minu elus siiamaani olnud, kus hommikul tuleb naabripoiss ja ütleb, et sinu elukaaslane lamab reanimatsioonis. See on selline hetk, kus ei oskagi midagi teha, kus järsku see ilus maailm – ühine pere ja laps, ühised sõbrad – kõik see kuidagi hajub. Tunne, nagu ei olegi enam midagi,» kirjeldas naine.

«Ma mäletan, et käisin kaks nädalat reanimatsiooni ukse taga küsimas, kuidas on. Kui viimane kord öeldi, et temperatuur on üle 43, siis ma mõistsin, et ma olen üksi,» rääkis ta. Hukkunud mehega oli Terjel juba ka laps, kes nõudis oma osa ja uut eluhoiakut.

«Sest laps annab elule mõtte ja võimaluse eluga edasi minna. Laps on lihtsalt see, kes kogu aeg torgib ja ütleb: «Kuule, teeme midagi!» Kui olla päris üksi, siis võib ennast unustada oma sisemisse maailma ja see on kõige ohtlikum,» arvab ta.

Siiski jättis traagiline sündmus naisesse oma jälje. Kuigi oma muremõtteid sai ta peletada tööle keskendudes, muutus ta kinniseks uutele tunnetele. Tardumus, nagu Terje seda perioodi kirjeldab, kestis seitse aastat, kuni ühel hetkel toimus temaski pööre. «Siis tundsin, et tahan jälle olla ahvatlev ja suhtes,» sai naine lõpuks oma elurõõmu tagasi.

Tagasi üles