«Minu imeline elu»: Mari vabanes koormast, kirjutades raamatu

Foto: Postimees.ee

Meil igaühel on oma unistused. Kellel väga praktilised ja asised, kellel pigem soovkujutelmad. 42-aastane keraamik Mari rääkis Kanal 11 saate «Minu imeline elu» teisipäevases osas oma valusate kogemuste raamatuks vormimisest.

Mari on elus palju näinud ja kogenud. Teda on valusalt puudutanud vanemate lahutus ning viis aastat oma elust on ta veetnud Hispaanias, kuhu ta kunagi kergeusklikult tööle läks ja kus ta sisuliselt inimkaubanduse ohvriks sattus.

Umbes kolm aastat tagasi tekkis Maril kinnisidee kirjutada oma kogemustest raamat. Kuigi tuttavad soovitasid Maril eelnevalt erinevaid raamatuid lugeda, otsustas naine, et peab kirjutama täpselt nii, nagu välja tuleb. Ta ei muretsenud selle pärast, et pole kirjutamist õppinud või ei oska seda teha. Tähtis oli oma kogemuse - ebainimliku kogemuse kirjapanek.

«Iga reede öösel käidi ja viidi meie hulgast inimesi ära ja me keegi ei tea, kuhu nad viidi - sõna otseses mõttes inimkaubandus,» rääkis Mari.

Tema unistus välja anda raamat on juba paberil, pealkirja all «Raha, mis haiseb». Raamatut kirjutades elas naine kõike uuesti valusalt läbi. «Teinekord, kui ma tegin pausi ja vaatasin peeglisse, ma ei tundnud ennast ära,» tunnistas ta, lisades, et oli kirjutamise ajal iga päev väga väsinud, kuna midagi sellist ei saa kirjutada ilma emotsioonideta. «See emotsioon peab jõudma ju ikkagi paberile ja lugejani,» märkis ta.

Mari tunnistas, et kuigi raamatu kirjutamine tuli hästi isiklikult ja väga valusalt, siis seda puhtam on ta praegu. «Ma olen kümme aastat seda koormat kaasas kandnud ja täpselt selline tunne ongi, et ma olen kümnekilost tsemendikotti kogu aeg enda seljas kandnud kõik need aastad. Aga enam mul seda ei ole, nüüd ma olen sellest vaba,» tõdes naine.

Saates rääkisid unistustest veel mitmed teised naised, nende seas näiteks ka varasematest saadetest tuttavad Laura ja Aliina.

Laura (15) oli kõigest kümneaastane, kui tema vanemad lahutasid ja ta kolis isa juurde elama. Ta kasvas kuidagi kiiresti suureks. Tema väikese perenaise ellu kuulub praeguseks näiteks juba oma poiss-sõber ning praktiline elukorraldus. Unistada ta enam justkui ei oskakski. Küll on aga Laura enda jaoks paika pannud tulevikuplaanid - ta tahab minna juristiks õppima.

Kui Laura alles mõtleb juristiametist, siis Aliina (21) on juba teise kursuse juuratudeng. Enne kolmekümnendaid loodab ta jõuda oma unistustekodus elamiseni.

Aliina tulevane kodu peab olema selline, kus tal on ruumi enda jaoks, ruumi elukaaslase jaoks, ruumi selleks, et sõpru kutsuda, ja ruumi laste jaoks.