Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

«Minu imeline elu»: Mari ei tohtinud vanemate lahutuse järel emaga kohtuda

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Heleriin Adelbert
Copy
«Minu imelise elu» Krista.
«Minu imelise elu» Krista. Foto: Kanal 11/Postimees.ee

Kanal 11s näidatava saatesarja «Minu imeline elu» tänaseks teemaks oli pere lagunemine ja laste jagamine. Naised rääkisid, kuidas kujunes nende jaoks uus elukorraldus pärast lahutust.

Krista (41) on abielus olnud kaks korda. Viieteistkümne aasta pikkuse kooselu esimese mehega lõhkus rutiin. Naine tegi lahkumineku järel paljude jaoks arusaamatu otsuse ja lasi 6-aastasel tütrel valida, kumma vanemaga ta jääda soovib.

«Kui ta algul oli valmis Pärnusse kolima, siis ühel hetkel tekkis veendumus või murrang peas ja ta hakkas vastu raiuma, et tema ei tule,» meenutas Krista, et laps tahtis elada Tallinnas, kus olid tema isa ja sõbrad. «Pidasin lähedaste ja isegi paari psühholoogiga nõu – ma sain aru, et ei ole õige vägivaldselt tirida teda oma harjumuspärasest keskkonnast ära,» selgitas naine.

Esimene aasta tütrest eemal elades oli Krista jaoks väga raske, kuna näis, justkui mõistetaks hukka seda, et pärast vanemate lahkuminekut ei jäänud laps emaga. «Mulle kohati tundus, et ma olen nende reeglite vastu kõvasti eksinud ja patustanud,» nentis ta.

Samas on praegune elukorraldus naise sõnul toiminud – tütar käib Kristal teises linnas külas ning kahekesi veedetakse sisukalt aega: «Seda kvaliteetaega on meil võib-olla isegi rohkem kui siis, kui me siin elasime kõik koos ja ta nägi mind õhtuti kui ta lasteaiast tuli.»

Samuti Pärnus elav Mari (42) oli kõigest 8-aastane, kui pere lagunes. Väike tüdruk tundis toona, et kuna emal oli uus mees, on temal kohustus jääda isale toeks.

Isaga elades ei õnnestunud Maril emaga esialgu kohtudagi. Naine meenutas valusat seika, kuidas ema teda esimese korruse korteri akna taha vaatama oli tulnud: «Hästi pime oli õues. Ma esimese korraga ei märganudki teda, aga tundsin, et keegi on. Kui ma kaks minutit juba olin vaadanud, siis silm hakkas seletama, et seal on inimene ja siis ma nägin oma ema.»

«Ma teadsin, et ühelt poolt teeksin oma isale väga haiget, kui ütleksin ausalt: «Issi tead, et emme on akna taga, kas ta tuppa ei või tulla?» Ma ei olnud tookord nii julge,» möönis Mari. Samas mõistis ta, et isale oli olukord väga raske.

«Ta andis mulle mõista, et ema on paha, ta jättis meid maha. Kuigi mina 8-aastaselt mõistsin, miks ta läks. Mina ei tundnud, et ema on paha. Ma tundsin, et isa ei ole valmis selleks, kui ma ütlen talle, et «saa aru, miks ta läks»,» rääkis naine.

Mari sõnul nõudis vanemate lahkuminek ka seda, et tüdruk saaks kiiresti täiskasvanuks ja isa aitaks: «Meie rollid on kuidagi vahetusse läinud kogemata. Mina olen teda pidanud hoidma, mitte tema mind.»

Tagasi üles