/nginx/o/2011/01/21/502492t1h0825.jpg)
Isikliku arengu treener Kaido Pajumaa kirjutab oma portaalis sisekosmos.ee, et sai sel aastal kuidagi eriti selgelt aru, missuguses kliimas me elame - praktiliselt kaheksa kuud elame ootuses, et näeks päikest, ja siis neli kuud naudime seda. Siis läheme jälle ooterežiimile.
Jah, kahtlemata on meie kliimas oma plussid ja miinused, kuid isiklikult minu jaoks on päikesel lisaks valgustamisele ja soojendamisel täiendav mõju.
Mõned võivad öelda, et naudime nelja aastaaega ning oleme põhjamaa kliima patrioodid, kuid ma usun, et paljude inimeste mured tunduksid väiksemad, kui meie elus oleks rohkem päikest. Kuidas päikesest rohkem rõõmu tunda?
Kogu rõõm ja kurvastus algab meie teadvustamise võimest. Kõik muu järgneb sellele: samastumine, hea poole jooksmine, halva eest põgenemine jne.
Kuna kõik algab teadvustamisest, siis esimene tööriist suvest rohkem rõõmu tundmiseks on teadvustada, et suvi on käes. Kuna oleme olnud pikalt ooterežiimil, siis ei taha meie mõistus sellest režiimist niisama lihtsalt välja tulla.
Ära oota enam mitte midagi. Lõpeta ootamine ja vaata nüüd praegusesse hetke - suvi on käes oma täies hiilguses. Hommikul kell 4 läheb juba valgeks ja see püsib kuni 12ni öösel välja. Kas see pole ime? Meenuta, kuidas alles mõned kuud tagasi läks kell 9.30 valgeks ning juba kell 15.30 oli pime.
Ära muretse nii palju
Kõikide elus on probleeme. Nii ka sinul. Kuni sa aga probleemide tegelikku olemust ei mõista, jäädki sa probleemide lahendamise režiimile.
Meenuta oma elu kolm aastat tagasi. Tõenäoliselt olid sul siis mingid mured ja probleemid, ning sa mõtlesid, et sa lahendad need ära ja siis on kõik korras. Nüüd saad sa aru, et see oli naiivne lähenemine.
Sul olid siis probleemid, millest sa soovisid vabaneda ja õnnelikuks saada, ning sul on ka praegu probleemid, millest sa sooviksid vabaneda ning õnnelikuks saada. Kolm aastat on möödunud, ja probleemide sisu on ehk muutunud, aga probleemid ise ei ole kuhugi kadunud.
Eriti hull on veel siis, kui sa oled kolm aastat sama asja kallal palehigis rabelenud, aga pole kuigi kaugele edasi jõudnud. Sa oled kolm aastat justkui ära kinkinud oma probleemidele - selle asemel, et elada oma elu.
Kõik sinu mured ja probleemid istuvad sinu peas. Need on kõigest mõtted. Ma ei väsi seda kordamast. Isegi, kui sinu elu on praegu väga raske ning keeruline, ei tee sulle siiski muret elu ise, vaid sinu mõtted elust.
Proovi kas või üks kord päevas nendest mõtetest lahti lasta. Jah, sul on elus mingid jamad, aga ega need jamad kuhugi ära ei kao, kui sa nende peale ei mõtle. Ära muretse, need jamad on alles ka siis, kui sa oma mõtetega nende juurde tagasi tuled.
Samuti ei lahenda sa oma probleeme pelgalt mõtlemise kaudu. Sa ei saa mitte midagi ära lahendada selle kaudu, et sa mõtled sellest. Mõtetel ei ole väge. Tegutsemisel on vägi.
Seega tekib küsimus, miks mõelda kogu aeg oma probleemide peale? Kui sa tunned, et sa pead mõtlema, sest loodad leida lahenduse, siis olen kindel, et su enda kogemused näitavad, et lahendused ei tule mõeldes, vaid ootamatul moel tegutsedes või taibates. Lahendustel ei ole mõtlemisega palju pistmist.
Niisiis, kuna suvi on nii lühike, siis ära mõtle suvel nii palju. Kui sa kardad, et see on vastutustundetu, siis lepi endaga kokku, et hakkad septembris jälle selle kõige peale mõtlema. Nüüd aga võta need 3 kuud ja võimalusel tegutse, kuid ära piina end oma mõtetega nii palju.
Arenda oma ühtsustunnet
Meie mõistus ütleb meile, et me oleme kõik eraldiseisvad indiviidid, kes peavad oma eksistentsi eest võitlema. Niimoodi me siis elame oma elukest ja keskendume enamuse ajast sellele, kuidas endaga hakkama saada.
Me ei keskendu nii palju sellele, mis meid teiste inimestega ühendab, vaid sellele, mis meid teistest inimestest eristab: tal on see, aga mul ei ole; tema on ilusam kui mina; tal on parem töö kui mul jne.
Hea viis ühtsustunnet arendada on veeta aega looduses. Looduses viibimine on võimalus mõista, kuidas me elame üksteist toetavas, mitte aga konkureerivas keskkonnas. Mine metsa ja vaata, kuidas seal absoluutne harmoonia eksisteerib. Kõik on paigas. Kõik lihtsalt on.
Kui sa lähedki metsa, siis jäta oma mõtted võimalusel koju. Sul ei ole nendega mitte midagi seal teha. Ära keskendu metsas sellele, mis on vaja täna või homme ära teha, vaid sellele, mis sind metsaga ühendab. See on olemine ise. Sina oled olemas. Puud on olemas. Verd imev sääsk sinu käsivarrel on olemas. Teid kõiki ühendab see, et te olete olemas. Ülejäänud asjad mõtled sa välja.
Taas kord ei kutsu ma sind oma elule selga pöörama, vaid oma mõistusele selga pöörama. Ma ei palu sul metsa ära elama minna, vaid taibata, et sa oled mõistuse vangis. Mõtted ei anna sulle asu, mitte sinu elus olevad probleemid.
Just nii, nagu sa vaatled oma probleeme, vaatled sa mõtteid oma peas. Just nii, nagu sa vaatled teist inimest enda kõrval, vaatad ja analüüsid sa iseennast oma peas. Ära keskendu nii palju sellele iseendale, keda sa analüüsid, vaid analüüsijale endale. Kas sa suudad tema üles leida? Kui see juhtub, muutub kõik.