Ekspert: mudilaste hirmud on tugevalt seotud telesaadetes näidatavaga

Kristi Vinter. Foto: Erakogu

Eelkooliealiste laste hirmud on tugevalt seotud lapse jaoks ebasobivate televiisorist nähtud saadetega, mistõttu tuleks laste meediatarbimist teadlikult suunata ja aidata lapsel nähtut tõlgendada, ütleb intervjuus Postimees.ee'le Tallinna Pedagoogilise Seminari meediakasvatuse õppejõud Kristi Vinter.

Alustuseks küsiksin hoopis telerivaatamise positiivsete mõjude kohta lastele. Väike osa lapsi kasvab kodudes, kuhu vanemad põhimõtte pärast ei ole televiisorit ostnud. Kas need lapsed jäävad millestki ilma? Kui jah, siis millest?

Kui rääkida sellest, millest jääb ilma laps, kes ei ole samasuguses meedia mõjuväljas kui tema lasteaiarühma sõbrad, siis see võib sotsiaalseid suhteid mõjutada küll. Mingitel hetkedel lõigatakse sellised lapsed mõnedest mängudest välja, kuna need lapsed ei tea süžeesid ja tegelasi, mis on teistele lastele tuttavad. Ka mõne vestlusteema puhul ei ole neil lastel midagi kaasa rääkida. Analüüsin ise praegu mahukat andmestikku väikeste lastega tehtud uurimuse põhjal. Seal on samuti näha seda, kuidas lapsed ise teadvustavad, et vaatasin eile seda saadet ja nüüd mängin seda järgi.

Millised on positiivsed mõjud neile lastele, kes televiisorit vaatavad? Näiteks on ju täheldatud, et neil lastel on parem sõnavara.

Jah, tõesti. Üks positiivne mõju on ka huvi võõrkeelte vastu. Lastele jäävad mingid sõnad meelde ja nad hakkavad neid õiges või vales kontekstis kasutama. Kui saadete valik on vanemate või õpetajate poolt juhendatud ja toetab lapse erihuvi, toob see samuti kasu. Näiteks loodussaated on osa laste tõsised lemmikud. Teadmiste pool ja huvialade soodustamine on kindlasti meediatarbimise tugevuseks.

Mida soovitaksite lapsevanemale, kes vaatab televiisorist koos oma lasteaiaealise lapsega uudiseid, kus krimirubriigis näidatakse tihti vägivalda ja põlevaid maju. Kas lapsevanem peaks näidatut selgitama, aitama lapsel nähtut tõlgendada?

Kindlasti. Oma uurimustele toetudes julgen väita, et lastele jäävad vaieldamatult hästi meelde aktiivsed ja samuti hirmutavad tegevused ekraanil. Kohe uudise ajal ei peaks vanem selgitama hakkama, sest siis peab laps tähelepanu jagama, ega suuda täiskasvanut jälgida. Laps ei taju, et põleng või sõda oli kuskil kaugel – tema mõtleb, et see on tema lähedal ja järgmisel hetkel on tuli tema juures. Selles mõttes tuleks kindlasti selgitada.

Selliste saadete vaatamine tekitab lastes ilmselt tugevaid emotsioone nagu hirm?

Hirmud on väga tugevalt seotud meediasisuga. Lapsed räägivad pidevalt oma unehäiretest ja sellest, kuidas nad jooksevad oma vanemate juurde. Tugevalt soostereotüüpne lähenemine tuleb välja sellest, et lapsed peavad õudus-, sõja- ja vägivallafilme poiste filmideks. Tüdrukud kirjeldavad seda tihtipeale nii, et «ma jooksen kohe ema juurde või lähen peitu ja ei vaata seda». Poisid, vastupidi, ütlevad, et nii lahe saade ja kindlasti vaatan, kuid pärast öösel ei saa magada.

Olen kuulnud, et mitmetes lasteaiarühmades vaatavad lapsed enne kojuminekut ajaviiteks televiisorit. On vanemaid, kellele selline lasteaias telekavaatamine sugugi ei meeldi. Kas televiisori vaatamine on teie hinnangul sobilik lasteaia päevakava osa?

Olen täiesti päri nende vanematega, kellele see ei meeldi. Mul on kasvatusteadlase taust ja olen ka ise lasteaiatööd teinud ning leian, et televiisor ja DVDd ei ole lasteaias halvad, kuid neist ei tohi saada lapsehoidjat. Kui õpetaja paneb filmi peale ja ise tegeleb oma asjadega – ei sekku ega selgita, siis on see tegevus lasteaias täiesti vale. Kui televiisor mängima panna, siis ikka õppeotstarbeliselt.

Viimasel ajal on välja antud päris palju vahvaid lühikesi õppefilme, kus tutvustatakse näiteks loomi. Kui näidatav saade on emotsionaalse kasvatuse elemendiga ning väärtuskasvatuse teenistuses, siis on absoluutselt aktsepteeritav sellise saate vaatamine.

Olete ise koostanud käsiraamatu «Meediamängud lasteaias» – kas olete kursis, mil määral see abimaterjal on juba kasutusele võetud või võetakse tulevikus?

Kuna see materjal on ka veebis kättesaadav, siis seda rakendatakse päris palju. Meediakasvatus, mis on oma teed leidmas ka riiklikku õppekavasse, on päris paljudel täiendkoolitustel sees ja minu koostatud abimaterjal on praktiliselt ainuke abimaterjal, mida õppematerjalina soovitada.

Millisest east alates hakkavad lapsed mõistma, et mängufilmides ja seriaalides näidatav on fiktsioon ja mitte päriselt toimuv?

Kui ma viisin läbi intervjuusid viie- kuni seitsmeaastaste lastega, siis ühest hetkest tekkis mul kerge ärevus: viieaastased lapsed teatasid mulle täie kindlusega, et mitte miski, mis ekraanil toimub, pole päris. Hakkasin seepeale mõtlema, et kas seal on vanemate selgitusi taga. Tegelikult võib öelda, et koolieelses eas ei hakka lapsed veel vahet tegema. 11.-12. eluaasta paiku suudetakse oma kogemustest lähtuvalt ekraani tõelisust ja fiktsiooni eristada. Mis puudutab väikseid lapsi, siis neid saab kergesti veenda. Kui üks laps ütleb, et mina ei usu kummitusi ja teine laps kõrval ütleb, et ma nägin eile kummitust, siis esimene hakkab ka kohe uskuma. Nad küll ütlevad, et ei usu, kuid vestluse käigus ilmneb, et üsna palju ekraanil toimuvat tundub neile päris.

Kristiina Kruuse kirjutas oma magistritöös, et nelja- kuni viieaastaste laste jaoks on tihti kõige hirmutavamad tegelased kivivalvur Ropka «Nõiakivist» ja metsakollid «Nukitsamehest». Mõnes mõttes eeldaks, et mõni verise peaga mees uudistesaatest tundub palju hirmsam.

See ongi üllatav, et verd ja tapmist võtavad lapsed üsna iseenesestmõistetavalt. Näiteks poiste puhul on lemmikud tihti sellised, kes võitlevad hea ja kurja eest, samas tehes seda agressiivsel moel. Mulle tundub, et poisid tajuvad, nagu vägivald oleks kohati õigustatud – selleks, et kord oleks maa peal, peavad olema Batmanid ja Ämblikmehed.

Kuidas hindate praegu Eesti telekanalites näidatavaid lastesaateid – kas need on lastele sobilikud? Milliseid saateid tõstaksite esile?

Heas mõttes tõstaksin esile «Saame kokku Tomi juures» (rahvusringhäälingu toodang), mida lapsed väga palju vaatasid ja mis neile ka meeldis. Selle sisu oli laste argikogemuse-lähedane. Nad said kõike, mida seal räägiti ja tehti, kanda üle oma igapäevaellu.

ETVs näidatavate multifilmide puhul ei ole ma tajunud midagi sellist, mis paneks küsima, kas see üldse oleks eelkooliealisele lapsele kohane. Mind ennast on aga väga jahmatama pannud TV3 pealt hommikuti tulevad agressiivsed multifilmid, kus üks koletis ajab teist taga.

Mis saab sellisest lapsest, keda kasvatab televiisor, mitte lapsevanemad? Laps, kelle jaoks vanemad aega ei taha leida ning suunavad ta aina televiisori ette, olenemata sellest, mis saated sealt parasjagu tulevad?

Need on lapsed, kelle puhul televiisorist on saanud lapsehoidja. Kõige vahetumalt puutuvad selliste kasvandikega kokku lasteaiaõpetajad. Nende suust kuuleb väga ehmatavaid ja lausa drastilisi näiteid. Üks teema, mida on maailmas palju uuritud, ongi meediavägivalla seos laste agressiivse käitumisega. Kui lapsele ei selgitata, mis ekraanil toimub ja ei aidata seda analüüsida – et mis on sotsiaalselt sobilik ja mis mitte, siis laps ei taju, mis hetkest üks või teine käitumisakt on teisele haigettegev või ohtlik.

Kas oskate ka mõne konkreetsema näite tuua?

Näiteks võiks tuua poiste vaieldamatu lemmiku Ämblikmehe, kes suudab mööda seina üles joosta.On lapsi, kes on siiralt veendunud selles, et kui tema jookseb vastu seina, siis ühest hetkest ta saabki sealt üles joosta kuni enesevigastamiseni välja. Või siis laps, kes kõõlub akna peal ja arvab, et kui ta sealt hüppab, siis tema hüpe lõpeb nagu Ämblikmehel, kes rõõmsalt edasi jookseb.

Meedias oli paar-kolm kuud tagasi näide, kus lasteaialaps kuskilt varikatuselt alla hüppas. Mul lõi kohe professionaalne kretinism välja ja mõtlesin, et tahaks teada, kust lapsel selline impulss pärines.

Eelmisel aastal rääkisite Eesti Televisioonis sellest, et laste seas levivad ka pornograafilised mängud. Need on ilmselt samuti mõjutatud sellest, mida lapsed meedias näinud on.

Just. Praeguseks hetkeks, kui laste endi käest on mul ka need teemad risti-põiki läbi uuritud, tundub mulle, et lastele ette jäävad pornograafilise sisuga filmid hakkavad laste arvamusi ja arusaamu mõjutama rohkem siis, kui see teema muutub nende jaoks aktuaalseks – umbes kuuendal ja seitsmendal eluaastal. Siis õpetajad ütlevadki, et mul on rühmatäis «seksuaalselt aktiivseid» koolieelikuid – see on aeg, kui lastel tekib huvi seksuaalsete teemade vastu. Kuue-seitsmeaastased hakkavad selliste küsimuste peale itsitama, sest nad teavad, et see teema ei ole sobiv täiskasvanutega rääkimiseks. Ilmselgelt on näha, et neil on teadmised sellest valdkonnast olemas.

Mida te oma doktoritöös uurite?

Teemaks on võimalikud meedia mõjud lapse igakülgsele arengule ning meediakasvatus eelkõige lasteaedades.

Ehk annate lõpetuseks veel mõned soovitused lapsevanematele – kuidas lapsevanemad võiksid oma lapsi meediatarbimisel suunata?

Kui ekraanil jääb silma midagi sellist, mis võiks last häirida, tuleks lapsel lasta rääkida: küsida lapselt, mida ja miks ta ekraanil nähtust arvab. Samuti võiks lapselt küsida, kes ja miks on tema lemmiktegelased televisioonis. Laste puhul, kes on võtnud omale lemmikuks superkangelase, tuleks aidata näha realistlikku poolt: millise piirini on tegelane reaalsusega sarnane.

On lapsi, kes ütlevad, et kui on vaba päev, siis ma vaatan terve päeva televiisorit., kuid televiisori vaatamise aeg võiks siiski olla kokkuleppeline ja mingil määral piiratud.