Kõrvaltvaatajale paistab ema selline käitumine armsa ja naljakana, kuid tegelikult peaks see hoopis nutma ajama. Miks? Sest emal ja lapsel on bioloogiliselt väga tugev side ning kui ema lapsel iseseisvuda ei lase, siis on lapsel endal seda väga raske teha. Ohjad on lapsevanema käes.
Jälgides loomariigi elu, näeme tõde väga üheselt ja selgelt. Kui ema oma poegi õigel ajal ise jahti pidama ei õpeta ja neid parajal momendil pesast välja ei viska, siis nad ei iseseisvugi. Nad ei oska looduses enda eest seista ja on hukule määratud.
Kaasaegses inimühiskonnas käivad asjad teisiti. Siin võib aastakümneid ema seelikusabast kinni hoida, ilma et sa nälga sureksid või et keegi sind ära sööks. Aga nii ei saa kunagi täiskasvanuks. Oma elu jääb elamata.
Selle «igavese nooruki» elu on pealtnäha ilus, kuid tema sees kripeldab sisemine sund areneda. Tahaks oma eluga edasi minna, aga ei saa. See tekitab sisekonflikti, alguses tugeva siseheitluse ja hiljem käegalöömise meeleolu ning masenduse. Nii jõuavad need täisealised iseseisvumata lapsed terapeuditooli ja rahustite ning antidepressantide maailma.
«Memmepoegade» spekter on üsna lai ja esmapilgul ei pruugi neid kõiki ära tunda. Neid leidub nii nohikute kui ka elupõletajate-naisteküttide seas. Osa neist askeldab töönarkomaanidena peaaegu ööpäev läbi kontorilaua taga, et tõestada oma emale, kui tublid nad on.