«Minu imelise elu» Helen: mida täpsemalt me kirjeldame oma soove, seda kindlamalt nad realiseeruvad

Minu imeline elu -Helen. Foto: Postimees.ee

Kanal 11 tõsielusaate «Minu imeline elu» tänases osas oli juttu kodust - oma kodu saamise-loomisega kaasnevatest raskustest ning unistuste teostumisest. Ja ka sellest, et õnnelik saab olla ka väga kitsastes tingimustes, kui olemas on soojus, valgus, hubasus ja kallis inimene.

Helen (38) astus täiskasvanuellu juba 18-aastaselt, kui lõpetas kooli. Samal aastal ta abiellus ning peagi sündis perre esimene laps. Tema esimene kodu oli kaugel unistustest - koos oma ema, mehe ja väikese tütrega pidi Helen ära mahtuma ühte läbikäidavasse tuppa korteris, kus kööki ja vannituba tuli jagada veel kolme leibkonnaga.

Kuid ometi oli ka see kodu Helenile armas. Vaid 16 ruutmeetri peale suudeti ära mahutada nii ema «tuba», kus oli voodi ja lapsevoodi, kui ka noorpaari «tuba», mida eraldas teineteisest sektsioonkapp. «Tegelikult see oli väga hubane kodu. Valgus ja värvid ja soojus - see kõik oli seal olemas,» tõdes Helen.

Samas tunnistas ta, et kui pole privaatsust, kannatab suhe selle tõttu paratamatult. «Aga tegelikult on ju palju põnevam, kui keegi võib kuulda,» muigas Helen noorust meenutades.

Nüüd on aga Helenil tõeline unistuste kodu. «Ma olen täiesti veendunud, et me loome oma reaalsuse oma mõtetega ise. Ja mul on palju tõestust selle kohta, kuidas ma kolm aastat oma unistuste kodu otsisin ja kuidas ma lõpuks selle leidsin. Paar kuud enne ma otsustasin, et ma pean ta joonistama ja kui ma joonistasin ta välja - täpselt sellise terrassi esimesel korrusel, teisel korrusel rõdu, kahel pool on naabrid ja oma murulapp - ma tahtsin seda, ja täpselt sellise asja ma leidsingi. See on müstika,» rääkis Helen.

Helen on kindel, et mida täpsemalt me kirjeldame oma soove ja oma unistusi ja seda, mida me tahame, seda kindlamini nad realiseeruvad.

Doktor Arnold Seppo ja Hilja (80) armastuslugu on täis skandaale ning nende liikumine ühise kooselu ja kodu juurde on olnud pikk ja vaevaline. Oma esimes ühises kodus, Tartu korteris, said nad elada vaid kuu aega ja siis pidid Tartust põgenema. 

 

Esimeseks ühiseks koduks Tallinnas sai aga Arnoldi venna barakk Koplis, kuid vaatamata äärmiselt kehvadele elamistingimustele olid noored Hilja sõnul kogu aeg väga õnnelikud. «Kui meie ei oleks olnud nii õnnelikud ja teineteisesse nii kiindunud ja nii uskunud teineteisesse, siis me ei oleks saanud üldse õnnelikud olla ega seal elada,» ütles ta.

 

Kuid ühel hetkel pääsesid Arnold ja Hilja barakis elamisest tänu Hilja vanematele, kes olid teada saanud, et noored elavad võimatutes tingimustes, ning kutsusid nad oma majja. 

 

Et Arnoldi unistuseks oli aga majake metsas, siis saidki nad lõpuks tutvuse kaudu loa endale maja ehitada. Maja oli Hilja sõnul küllalt väike ja sai hirmus ruttu valmis. «Me olime hirmus õnnelikud, kuigi ajapikku see metsas elamine tüütas ära,» tunnistas ta. Ometi oli see Arnoldi täideviidud unistus ning Hilja elab selles majas siiani - nüüd juba koos oma laste ja lastelastega.