«Minu imeline elu»: Age uskus ekslikult, et ei saa kunagi lapsi

Pilt on illustreeriv. Foto: SCANPIX

Rasedusest ja mis sel ajal naiste peas toimub, räägiti täna Kanal 11 saatesarjas «Minu imeline elu». Kuigi lapse saamine on elu ime, võib see pöördeline sündmus ka mitmeid hirme esile kustuda.

40-aastane Age pidi oma lapsesaamise soovist loobuma, kuna seisis silmitsi tõsiste tervisemuredega: «Arstid ütlesid, et võib-olla mul ei olegi kunagi võimalik lapsi saada.»

Haigus juhtis naise elu ning kibestumusest needis ta isegi, et on naiseks sündinud. «Ma olin kade meeste peale, et mehed saavad mehed olla,» meenutab ta tagantjärgi kerge huumoriga.

Kõigi üllatuseks jäi Age siiski rasedaks. «Kui ma sellest soovist lahti lasin, lõin käega, siis toimuski see, mida ma väga ihalesin – poja tulek,» rääkis naine. «See hetk ma ei olnud tegelikult valmis lapse saamiseks, aga samas oli hästi põnev ja mul tekkis uus eesmärk, elamise mõte.»

Arstid hoiatasid siiski, et Age rasedus võib katkeda või tuleb see mingil hetkel lapse päästmiseks esile kutsuda. Samas tähendas vajadus enda ja beebi tervist hoida naisele ka puhkust. «Arstid vabastasid mind tööst ja siis sain täielikult nautida naiseks olemist ja raseduse perioodi,» rõõmustas ta.

Õnneks ei toonud elu Age teele rohkem takistusi ning naine sünnitas vaid kaks nädalat enne tähtaega.

Helen (38) seevastu jäi esimese lapse ootele siis, kui ta ise alles oma elu alustas. «Me olime peaaegu et lapsed – tema oli kakskümmend ja mina kaheksateist.» Naine meenutas, kuidas ta arsti juurde läks, sest tervis oli mõnda aega nigel olnud. Seal sai Helen jahmatava uudise – ta oli rase: «See oli šokk. Ma mõtlesin, et mu elu jääb seal seisma.»

Neiu õppis tol ajal keskkooli viimases klassis ning lähenes hinnete poolest hõbemedalile. Tundus mõeldamatu, et lõpuaktusele, kõikide lapsevanemate ja õpetajate ette, tuleb minna kõhukesega. «Ma mõtlesin, et see on maailma lõpp ja seda häbi ma ei ela üle,» tunnistas ta.

Kuigi Helenil olid omad tulevikuplaanid ja unistused ning emaks saamine nende hulka ei kuulunud, polnud tal kahtlustki, et laps jääb alles. Ent kerge see noorele naisele ei olnud: «Ma nutsin iga päev, sest see ei olnud see, mida ma tegelikult tahtsin ja ootasin.»

Ka tulevasele isale mõjus Heleni rasedus rängalt. «Ma arvan, et minu mees põdes fantoomrasedust, sellepärast et ta sattus haiglasse,» nentis naine, et mõlemad partnerid olid sel ajal väga haiged ja õnnetud.

Lapsepõlvest otse kohustustemaailma astumine oli noortele parajaks väljakutseks ning Helen sarnast rada teistele ei soovita. Ometigi vaatab naine oma elule tagasi helge pilguga ja tõdeb, et lõpuks tuldi ikkagi toime ning kõik läks nii, nagu minema pidi.