Kanal 11 saates «Minu imeline elu» sai täna kuulda viie naise mõtteid abielu ja õnne kohta. Teiste seas jagasid oma kogemusi Külli ja Helen – mõlemad neist olid abielus seitseteist aastat ning lahutusele vaatamata nad olnut kahetsusega ei meenuta.
«Minu imeline elu»: Külli on tänulik naisele, kes tema abielule vahele tuli
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
46-aastane tervisenõustaja Külli ei hoidnud oma endist kaasat abielus kinni, kuigi vannet andes oli ta veendunud suhte püsimises. «Ma olin kindel sellel hetkel, et see on minu ainukene mees, nii heas kui halvas. Aga 2. juulil 2006 otsustasin, et nüüd on kõik, see abielu on läbi,» meenutas naine.
Külli on nüüdseks uuesti laulatatud ning minevikuga rahu sõlminud: «Mida ma tean, on see, et ma olen täna ääretult tänulik selle seitsmeteistkümne aasta eest – oli seal siis, mis oli. Inimesed on oma loomult head, ma usun, aga me aeg-ajalt käitume valesti ja minagi käitusin valesti.»
«Ma olen väga tänulik sellele naisele, kes tuli meie abielu vahele, sest muidu oleks ma selles õuduses vist tänase päevani... Või kas mind enam oleks?» muutus Külli mõtlikuks.
Kahe lapse ema Helen (38) tutvus praeguseks küll juba lahutatud abikaasaga 16-aastaselt ning varsti pärast seda tegi noormees otsustava käigu: «Ta kinkis mulle sõrmuse, aga ta ei andnud endale sellest aru, et sõrmuse kinkimine tähendab kihlumist.» Pool aastat hiljem pandi aga noored paari.
«Me tegime selle vahva mängu heade nägudega kaasa,» rääkis naine, kelle pulmad toimusid pere survel, kui tema oli alles 18- ja mees 21-aastane. Põhjuseks keskkooli viimast klassi lõpetava Heleni lapseootus.
Noored ei osanudki toona veel teada abielu tõelist tähendust, kuid kiiresti sai selgeks, et sõlmitud liiduga kaasnevad ka kohustused. «Kuni minu 18-aastaseks saamiseni olime väga lähedased ja siis algas päriselu,» nentis Helen. Samas ei ole tal sellest kahju: «Ma arvan, et kõik läks täpselt nii, nagu minema pidi.»
«Mul õnnestus nelja kuu jooksul abielluda, keskkool lõpetada, ülikooli astuda ja laps sünnitada,» meenutas Helen. «Ma olen väga õnnelik, et ma nii vara alustasin, sest tänu sellele ma jõudsin väga palju ja olen ikka veel noor!»
Kokku oli paar koos üheksateist aastat, sellest seitseteist abielus, kuid Heleni sõnul nähti algusest peale üksteises kedagi teist. «Meie abielu ei olnud rajatud päris õigetele alustele, sest tegelikult me ei olnud valmis abielluma. Meil olid sarved maha jooksmata, me olime mõlemad teineteisel esimesed,» tunnistas ta.
Naine tõdeb, et nende elus jäi vahele väga oluline etapp – noorus, mil õpitakse inimesi tundma, suheldakse, armutakse ja minnakse lahku. «Kui sa tahad rajada korralikku perekonda, tervet suhet, siis sa pead seda inimest väga korralikult tundma õppima,» teab Helen nüüd, et pea ees suhtesse ei tasu hüpata, sest «oluline on see, et inimesed jagasid sama maailmavaadet».