Martin Kala: tabud ühiskondlikuks normiks!

Naispoliitik pole ühiskondlikuks normiks, vähemalt veel mitte. Ja seni samastab enamik naisi end pigem kaunitaridega nagu Kate Middleton, mitte näiteks ELi kõrge välisesindaja Cathrine Ashtoniga. Pildil hetk kuninglikust pulmast. Foto: Marko Püüa

Alles nüüd, Dominique Strauss-Kahni seksiskandaali järel, räägivad Prantsuse staažikad naispoliitikud sarnastest, kuid ammu toimunud juhtumitest, kirjutab Martin Kala. Miks nad enne vaikisid? Kas tõesti vaid selleks, et olla «poliitik»?

«Kõrini macho’dest!», «Seks teeb meestest sead!», «Võimsad ja võikad!» kõlavad naispoliitikute hüsteerilised hüüatused meeskolleegide suunas järellainetusena šokeerivale seksiskandaalile, kui klaasistunud silmadega Dominique Strauss-Kahn, endine Rahvusvahelise Valuutafondi esimees, istus luksushotelli toateenija vägistamises süüdistatuna New Yorgis kohtupingis. Poliitikul, keda on peetud 2012. aasta Prantsusmaa presidendivalimistel paljutõotavaimaks vastaseks praegusele presidendile Nicolas Sarkozyle, on suure seelikuküti kuulsus. Kuid et armujanu võis tõepoolest muutuda vägivaldseks, ei usu paljud. Ka mees ise eitab seda kategooriliselt.

On tõsi, et prantsuspärane koketerii ja «kontaktaaž», nagu Milan Kundera seda lõbusat tegevust nimetab, ei tunne selliseid piire nagu käitumismallid mujal maades ette näevad. Veelgi enam – prantslased on päris uhked oma flirtimiskunsti ja -kultuuri üle, mis lubab meeste ja naiste vahel tingimata rohkem ühiskondlikke rollimänge kui näiteks Eestis või Ameerikas. Ent vägivald, mõistagi, ei kuulu selliste rollimängude juurde.

Seksiskandaal on pinnale toonud mitmeid tagantjärele tarku: staarajakirjanikud Nancy Gibb ja Maureen Dowd ei väsi loendamast arvukalt ­eurooplasi, kes üle aisa löömisega haledalt vahele on jäänud – Strauss-Kahnile lisaks ka Arnold Schwarzenegger, Jacques Chirac ja mitu põlvkonda ülejäänud Prantsuse presidente kaasa arvatud. Ajakirjanikud räägivad ameti ärakasutamisest ja usalduse kaotamisest ning kirjutavad meestest, kes on küll juba pikka aega kuulsad oma kehva suhtumise poolest naistesse, ent see pole ometi takistanud neid tippu tõusmast.

See paneb mind mõtlema, millises valguses nägid nad legendaarset Monica Lewinski (suu)seksiskandaali? Nancy Gibbs kirjutas Bill Clintoni seksiseiklustest 1998. aasta veebruaris ja rääkis parempoolsete vandenõust: «Clintoni iseseisvuspäeva pöördumine keskendus sellele, kui hästi asjad meie riigis tegelikult on. Sellele, kui palju president lubas pingutada tulevikus, kui vaid talle antaks võimalus end uuesti tõestada. Clinton tõmbas oma väsinud vaatajaskonna tähelepanu Lewinski skandaalilt üheks tunniks ja 12 minutiks eemale, pannes meid end tundma taas ühtse riigina. Vähemalt hetkeks ei rääkinud ta teleekraanil oraalseksist, vaid meie eludest, varast, õnnest.» Gibbs ei näinud Clintonis toona «arrogantset seksijanulist siga», vaid targutas «eelarvamustest» ja «autundest».

Tarku on teisigi. Kirjanikupreili, Strauss-Kahniga samasse parteisse kuuluv Aurélie Filipetti teatas avalikult, et ei kavatse enam iial süüdistatuga ühes ruumis viibida – ühe ülemäära karmiks kujunenud kuramaaži pärast minevikus. Ka nooruke ajakirjanik Tristane Banon kuulutas 2007. aastal telesaates, et teda oli viis aastat varem vägistanud sama mees, kuid juhtum vaikiti maha ja saatelõik kustutati.

Toimunu valguses räägitakse palju sellest, kuidas sarnased ebameeldivad vahejuhtumid kiiresti kinni kaetakse või naeruvääristavad asjaosalised toimunud sündmusi meedia vahendusel ja kahandavad põnevust retoorikaga, nagu oleks ohvrid liialt õrnahingelised neiukesed, sest «saavad õigel ajal meelitusmängudest valesti aru». Kuigi – olgem ausad – sugupooltevahelisi mänge ja seksapiili on tihtipeale ära kasutanud siiski mõlemad sugupooled. Ent praegusel momendil ja just selles kontekstis pole ehk sobilik seda peatükki avada.  

Esmane probleem on seaduse suhtumises: Prantsusmaal on eraelu puutumatus karmilt kaitstud ja kuniks poliitikud pole astunud üle seadusega lubatud ilmse piiri, pole ajakirjandusel nende ellu asja. Avalik huvi ja eraviisiline tegevus on siin selgelt eraldatud, erinevalt Ameerikast või Inglismaast, kus kiputakse arvama, et kui miski on tõsi, peab olema õigus seda ka välja öelda. Sest eraviisiline käitumine on ja peabki olema nimelt avaliku moraali mõõdupuu. Enamgi veel: kui mujal toimib ajakirjandus avalikkuse südametunnistusena, siis Prantsusmaal rüüpavad väljaandjad koos poliitilise eliidiga Pariisi vasema kalda luksuskorterites punaveini, nautides teadmist, et nemad juba teavad asju, mida publik iial teada ei saa. Ja nii edasi.

Teiseks on Dominique Strauss-Kahni lugu tekitanud pingelise arutelu macho-poliitika ja laiemalt naiste positsiooni üle Prantsuse ühiskonnas. Üllatuseks oli see, et valjuhäälsemalt kui keegi teine kajasid seksiskandaali kohta esikaantelt vastu naispoliitikud! Tekib küsimus, kus nad varem olid? Mulle meeldiks mõelda, et kui mõni rahvamandaadi saanud inimene muutub korruptiivseks, leidub siseringis siiski keegi, kes õigusrikkumise suletud ruumist välja lekitaks. Või kui mõni poliitik läheb vastassoo õrnemate esindajatega pahuksisse, on mõni sama mõõtu tegelane, kes kindlustaks, et õigus saaks jalule seatud.

Aga miks räägib terve armee staažikaid naispoliitikuid alles nüüd lugudest, mida minevikus on püütud kinni mätsida? Selle asemel et leheveergudel arutada, kuidas Prantsuse (või kus tahes mujal) poliitikas levib kõige tavalisem macho-kultuur ja naiste ärakasutamine, tooks õigeaegne avalikustamine asjad päevavalgele ja ennetaks väärtegusid. See aitaks ohvreid, juhiks eksiteelisi tagasi seaduslikkuse radadele, aga mõistaks ka kohut kriminaalide üle. Poliitikaeliit vaevalt toetaks avalikkuse rünnakut tema tagalasse ehk omadest ühe pihta, ent siin on suurepärane võimalus siseringi naispoliitikutel kord majja lüüa.

Aga põhjus on lihtsamast lihtsam – igaühel on oma mured ja oma huvid. Loogiline, et üks huvi kaalub teise üles. Nagu USA president Barack Obama ei soovi mõjuda kui «mustanahaline president», keda justkui huvitaks kitsamalt vaid afroameerika kogukonna käekäik, niisamuti soovivad ka õrnema soo esindajad poliitikas, et neid võetaks lõpuks ometi kui lihtsalt «poliitikuid» ja mitte kui «naispoliitikuid». Sellest võib igaüks aru saada. «Tuleb mängida rohkem meest kui mehed ise, või siis mitte kurta,» selgitab endine (naissoost) keskkonnaminister Corinne Lepage ajalehes Libération.

Tihti kohtab poliitikas äraspidist taktikat, kui seaduseloojad väldivad iga hinna eest muljet, nagu püüaksid nad mingit «oma agendat» edendada. Pariisi linnapea ja avalikult homo Bertrand Delanoë on püüdnud vähemuste teemasid oma kahel järjestikusel ametiajal nõnda pingutatult vältida, et see hakkab muidu vabameelsuse ja võrdõiguslikkuse vallas edumeelse Prantsusmaa, aga eeskätt Pariisi linna elukorraldusele halvasti mõjuma.

Delanoë on paranoiline, kuna arvab, et homoteemadega tegeledes heidetaks talle ette isiklikku motiveeritust ja seetõttu töötab Pariisi nüüdne linnavõim võrdõiguslikkuse küsimuse kallal märksa vähem kui eelmised koosseisud. Näiteks 64 protsenti rahvast, sealhulgas enamik paremvalijaist, toetab samasooliste abielusid (Prantsusmaa tunnustab samasooliste partnerlust tsiviilliiduna), kuid vaatamata näitajatele võtab linnapea pidevalt vastakaid seisukohti. Ühiskonna areng aeglustub, sest tihti juhib säärane paranoia vasturääkivusteni. Osaliselt on see võrreldav ka kõrgete riigiametnikega, kes hirmust minetada oma poliitilist neutraalsust eralduvad nõnda kaljukindlalt oma endistest erakondadest, et kunagiste parteikaaslaste sõnul muutub see neutraalsus ebaproportsionaalseks.

Miks on naispoliitikuile oluline olla esmalt poliitik ja alles seejärel naine? Asi pole ju naiste õiguste ja võrdõiguslikkuse teemades. Üllas ettevõttes ei kahtle keegi. Asi on ühiskondlikus normis. Võtke näiteks jalgpall. Veel 1970. aastate alguseni oli see spordiala naismängijaile kättesaamatu. Kuid isegi kui tänapäeval ei takista keegi neil osalemast (kui mõned Iraani mullad välja arvata), on kaheldav, et naiste jalgpallil oleks suur vaatajaskond, seda vaatamata asjaolule, et mängust võib ju leida päris mitmes mõttes nauditavat.

Jalgpallistaarid, nagu ka meespoliitikud, on ühiskonna kokkulepitud versioon ideaalsest või ideaalilähedasest mehest. Neil on kas tugevad musklid või tugev positsioon ja ideaalse mehe isikuomadused: tiimitunne, suur pingetaluvus, esinduslikkus. Otse loomulikult on nad kõvad naistemagnetid. Nende mured, dilemmad ja väljakutsed aitavad meil oma probleemidega toime tulla, sest suudame nendega samastuda või soovime nendega sarnaneda.

Sama on väljapaistvate naistega – pereemade, näitlejannade, kaunitaridega. Mõelgem nõnda tavalise, ent samas jumaliku Kate Middletoni peale: temagi kuninglikud, aga mõneti igapäevased mured aitavad sadadel ja tuhandetel sookaaslastel end temaga võrrelda. Kuid kindlasti pole ühiskondlikuks normiks naisjalgpallur ega kahjuks ka mitte naispoliitik, kellega seelikukandjad, sinu või minu naabrinaine, oskaks või tahakski samastuda ja sarnaneda.

Kurjadele naiskolumnistidele oleks mul soovitus: enne kui asume üheülbaliselt ühiskondliku eelarvamuse kallale, et võimsad, positsioonikad mehed on kõik sead ja seksistid, tuleks piiluda sügavamale, seljatada eelarvamusi ja hakata tunnustama teisi, nende tegemisi, teadmisi ja pingutusi vaatamata soole. Kuniks kulub aeg, et naispoliitikust või -jalgpallurist saab «ideaalse naise» traditsionaalne kuvand, kuniks toimuvad suuremad kultuurilised muutused, tuleks isiklikud hirmud ja huvid kõrvale lükata ja hakata asjadest rääkima varem, mitte alles siis, kui mõni mees kinni seotud kätega kohtupingis istub. Seda ikka selleks, et vähem inimesi kannataks. Ühiskond peab muutuma koos meie tabudega.