Päevatoimetaja:
Heidi Ruul
Saada vihje

«Minu imeline elu»: Helen kasvas teadmisega, et isa hülgas tema pärast pere

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Heleriin Adelbert
Copy
Artikli foto
Foto: SCANPIX

Kanal 11 saate «Minu imeline elu» esmaspäevases osas arutlesid naised isa rolli üle oma eludes ning tõdesid, et isata kasvamine on nende valikuid ja käekäiku mitmeti suunanud.

Hanne (24) kaotas oma isa lausa kaks korda – siis, kui vanemad lõplikult lahku kolisid ja siis, kui isa suri. Naine tunnistas, et kuna isa lahkus ootamatult kodust, kui tüdruk oli kuue-seitsme aastane, jäi Hanne ellu laiutama tühimik, mis tema enda tulevastes armusuhetes peegeldus.

Nimelt on Hannel oma noorusele vaatamata juba ligi kakskümmend suhet selja taga, sealhulgas ka endast vanemate meestega. Ta ei arva küll, et isa puuduva rolli tõttu kõik tema suhted karile on jooksnud, kuid oskust meesterahvastega lävida on see ilmselt mõjutanud.

«Ma eeldan, et kui isa oleks lähedasem olnud, kui meie pere oleks sihukese mudeliga olnud, et me usaldame üksteist, istume õhtuti ühe laua taha ja räägime oma päevaplaanidest, siis kindlasti oleks ma palju avatum meestega olnud. Ma ei oleks neid kartnud nii palju, ma oleksin vabamalt tundnud end kindlasti,» usub Hanne.

Keskkooli lõpuklassis oma isa leukeemiale kaotanud Hanne on järeldusele jõudnud, et ka tema sümpaatia vanemate meeste vastu tuleneb eeskujudest: nimelt oli isa tema emast kümme aastat vanem ning ka poolõel on oma elukaaslasega suur vanusevahe.

Heleni (38) isa jättis pere, kui tüdruk oli kõigest aastane ning kaua aega tundis naine, et põhjuseks oli tema sündimine. «Ma arvasin, et ta ei tahtnud mind ja sellise teadmisega kasvasin ma ka üles,» rääkis Helen. Samas leiab ta, et palju raskem on lastel kasvada vanematega, kes pidevalt tülitsevad, kui ainult emaga.

Kuna isa lahkumise taga nägi Helen, et ta pole piisavalt hea, siis tundis ta edasises elus vajadust olla kõiges parim: «Mul oli kogu aeg vaja välja teenida kellegi tunnustust ja ma püüdsingi välja teenida tunnustust õpetajatelt, õppides maksimaalselt hästi,» tõi ta näiteks.

Heleni isa abiellus uuesti venelannaga ja kolis Moskvasse, kus lapsed tal ka külas käisid. Paraku oli kahju juba tehtud, tõdes naine: «Suviti me käisime Moskvas ja ma sain oma isaga suhelda ja koos olla, aga mul ei tekkinud tema vastu sooja tunnet või armastust.»

«Ma arvan, et põhipõhjus oli selles, et ta ei kohelnud minu ema hästi ja ma nägin seda pealt. Kuigi nad olid lahutatud, võttis ta endale õiguse öelda talle halvasti, kritiseerida ja sõimata ja minule tegi see väga haiget. Ma ei saanud vaadata, kuidas mu emale haiget tehakse, mu kõige tähtsamale inimesele,» arutles Helen.

Kuigi naise sõnul sai tema ema ka suurepäraselt isa rolli enda kanda võetud, tundis Helen siiski puudust inimesest, kelle juurest kaitset otsida: «Meesterahvast, kellele ma saan loota, kellele ma saan toetuda, kes ütleb, et kõik saab korda, et ma võin olla nõrk.»

Ajaga on Helen aga suutnud andestada: «Ma võin öelda, et tänaseks saame isaga väga hästi läbi, ta on mulle suureks abiks, ta elab mul väga lähedal, me jagame autot, ta teeb mu raamatupidamist ja ta tegelikult hoiab mind. Ma olen aru saanud, et ta armastab mind, aga lihtsalt omal moel.»

Oma lauluga «Kas tead» tuntuks saanud Heleni (24) elu polnud lapsepõlves samuti roosiline. Ta pidi hakkama saama nii isa alkoholiprobleemide kui invaliidsusega. «Karmikäelist isa mul olnud ei ole. Ema pidi olema mulle nii ema eest kui isa eest,» nentis naine. Vanemlikust kontrollist tundiski Helen enim puudust ning kadedusega vaatas ta kõrvalt, kuidas sõbrannade emad-isad neil õppida käskisid.

Samas ei olnud Võrumaalt pärit neiu oma tutvusringkonnas ainus laps, kel polnud musterperet. «See on maakohtade asi, et hästi paljud inimesed on alkoholilembesed. Võib-olla pole tööd piisavalt või pole aega kuhugi kulutada, siis hakkab käsi viinapudeli järgi sirutama,» nentis ta.

Alkoholism ja lapsepõlv on tugevalt ka Heleni enda suhtumist alkoholi mõjutanud. «Ma loomulikult napsitan seltskonnas, aga sellist asja, et ma näiteks mitu päeva võtaks napsi ja oleksin mitu päeva purjus, seda küll ei juhtu,» oli ta veendunud.

Helen on näinud liialt palju, kuidas meelemürk võib peresid lõhkuda, sest lisaks isa saatusele, viis joomine tema onu uppumissurmani ja vanaisa insuldini. «Ma ei tahaks kindlasti sellist elu ei endale ega kellelegi enda lähedastele,» õppis Helen sellest kogemusest.

Tagasi üles