Katkise hingega naine öistel tänavatel

Foto: SCANPIX

Tallinna naiste kriisikodus elab magistrikraadiga naine, kes jõudis sinna kevadel pärast mitut ööd sisuliselt tänavail viibimist. Ta teab nüüd täpselt, kus hotellide fuajeedes on võimalik sooja saamiseks ööd hommikusse vedada.

Lõpuks helistas naine politseisse, sealt pakuti talle kõigepealt kodutute varjupaika, aga viimaks suunati ikkagi naiste kriisikodu abitelefonile. Sealne töötaja kihutas keset ööd hädasolijaga kohtuma ning viis ta kriisikoju.

Naise lugu on pikk ja käänuline. Ta on elanud suures peremajas, kus mitu sama suguvõsa leibkonda ühist kööki jagasid. Ühes peredest elas mees, kes kõiki ülejäänuid oma hirmuvalitsuse all hoidis. Mõnitamine kestis aastaid.

Naine on näinud kõrvalt tuttavate vägivaldset elu. Ütleb, et oli kogenematu ja hoidis algul pigem mehe kui naise poolele – ta lihtsalt ei uskunud, et teiste ees viisakas ja hoolitsev isa võib koduseinte vahel hoopis teise näo võtta.

Aga ühel päeval nägi ta pealt, kuidas mees oma poolteiseaastase lapse võttis ja teda viienda korruse rõdu ääre kohal hoidis, et naist hirmutada. Nägi ja kuulis sedagi, kuidas mees lapse teki sisse mähkis ja lubas end koos lapsega uputada.

Enne koduta jäämist elas naine ise koos mehega, kes teda psüühiliselt terroriseeris – ei rääkinud naisega nädalaid. Naine püüdis pigem mõista kui hukka mõista ja süüdistas ennast. Kuni ühel hilisõhtul töölt tulles mees naist enam uksest sisse ei lasknud.

Naine on püüdnud endale selgeks teha, miks vägivald tekib. Ta on lugenud sellest kõnelevaid raamatuid ja artikleid. Ta teab, et vägivaldne mees on alguses maailma kõige galantsem härra ja ilusat fassaadi hoitakse ka võõraste ees.

Ta teab, et vägivallatseja leiab alati endast nõrgema kaaslase, keda on lihtne hirmu ja kontrolli all hoida. Seda kõike ta teab, aga kuidas suudab ta enda kogemustega enese sees hakkama saada ja millal leiab uue eluusu – see ei ole nii lihtne.