João Lopes Marques: Facebooki ajastul on lahku minna raskem

João Lopes Marques Foto: Erakogu

Pean tunnistama, et viimasel ajal on suur osa mu Tallinnas veedetud ajast kulunud…Brasiiliale. Olen lugenud brasiillaste suheteteemalisi blogisid ja veebilehekülgi. Uskumatu, aga see on hea lektüür, tõeliselt hea (ja mitte ainult sellepärast, et ma saan neid lugeda oma emakeeles).
 

Võimalik, et mulle meeldib neis peegelduv optimism ja piirangute puudumine, millega me siinpool Atlandit just kiidelda ei saa. Eelmisel nädalal sattusin muu hulgas teemale, mida pean kasulikuks ka teiega koos seedida. Nimelt: kuidas korraldada oma elu pärast suhte lõppu praegusel digiajastul.

Uskuge, see ei ole kaugeltki lihtne teema. Tehnoloogia ei tee asju tänapäeval lihtsamaks ja Facebook on siin me suurim vaenlane. Vahetades oma Facebooki staatuse jälle «vallalise» vastu, olete alles esimese sammu astunud.

Mida teha kõigi nende märksõnade, piltide ja postitustega, mis teie koosolemise aega avalikult meenutavad? Keeruline. Väga keeruline, eriti kui lahku on mindud…mitte just sõbralikult.

Lisaks kõigele otsustas härra Mark Zuckerberg hiljuti, et Facebooki kasutajaid peaks nüüd piltidel ka automaatselt märgistama ehk nn nimesildistama hakkama.

Just, nii et karta on, et meie õudusunenäod saavad reaalsuseks – elad juba ammuilma teistel sagedustel, parema meelega möödanikku ei meenuta, ja ootamatult hüppab su nina ette kolme-nelja aasta tagune pilt, kus oled kaelakuti oma eksiga. Sharm el-Sheikis, Viimsis või Lissabonis, vahet pole, aga on näha, et te olete veel kõrvuni armunud, tema sulle midagi ilusat kõrva sosistamas ja sina teda embamas, õhk on kirest tiine…

Jah, tehnoloogiaajastul jäävad meie eksid rohkem kui kunagi varem meie ellu. Ja see tema kõikjal kohalolek võib meid kummitama jäädagi. Igavesti.
Kõigilt piltidelt nimed ja märksõnad eemaldada on sama tobe kui oma eksi ja teie ühiseid sõpru täielikult vältida. Või kõik teie omavahelised SMSid ära kustutada. Postmodernses ühiskonnas on meil vaja teistsuguseid ellujäämisstrateegiaid.

Rahulikuks jäämine on üks neist. Me peame õppima üha laiema ja läbipaistvama avaliku sfääriga. Kunagi varem pole inimese elu olnud nii avalik kui praegu ja üritada pärast kõiki neid vabatahtlikke paljastusi tagasi privaatsusesse põgeneda on ebaväärikas stressikäitumine.

Sajaprotsendiliselt ei saavuta seda nagunii. Sest digitaalsed salvestised jäävad.
Ja täpselt sama on tema telefoninumbri kustutamisega, kui oled ära joonud kolm klaasi veini. Me kõik teame, et oma eksi number alles jätta ei ole tingimata turvaline: kes meist poleks oma eksile pikal pubiõhtul tipsisena rumalaid sõnumeid saatnud?

Jällegi päästab sind vaid enesedistsipliin. Brasiilia gurudelt olen ma õppinud, et kõige parimini töötab lihtne nimede ja märksõnade muutmine. Selle asemel, et piltidelt nimesilte ja märksõnu maha võtta või tunde kahelda, kas seda teha või mitte, kirjuta sinna, kus headel aegadel oli «Triin» või «Priit», asemele «Ei», «Ma ei vasta», «Ära ole nõme», «See tüüp tegi mulle väga haiget».

Ise ei ole ma seda küll teinud, aga ekspertide sõnul toimib see hästi.
Kui aus olla, siis mulle meeldivad sellised lõunamaised lihtsad tarkused nois asjus. Mida teha albumitäie piltidega, kus te veel õnnelikult käsikäes koos olete? Ei, ära viska neid ära! Varem või hiljem meenutad sa neid aegu hea meelega. Ma ise tegin pärast lahutust sama vea – vihasest soovist oma elulugu hooga ümber kirjutada läks iga vähimgi meenutus me kooselust otseteed prügikasti.

Vale samm. Praegu tunnen ma neist jälle puudust. See oli liiga «stalinistlik» käitumine – nüüd on mul tunne, nagu poleks seda olulist odüsseiat mu elus olnudki. Naljakas, aga ka mu eks tunnistas mulle mõni aasta tagasi, et tema vanemad olid veel päris mitu aastat meie parimaid pilte oma külmkapiuksel hoidnud. Pidu ise oli ju ilus metsik tšehhi pulmapidu.

Nii et mis see võlutrikk siis oleks? Soovitan sul kõik oma «problemaatilised» pildid kokku koguda, ühte kingakarpi panna ja see oma korteris kõige unustatuma kapi kõige tagumisse nurka asjade taha ära peita. Aga ära kustuta ega viska neid ära. Isegi teades, et su praegune kaaslane on armukade, kergesti haavuv ja kohati ebakindel, pea meeles, et need pildid aitavad sul ühel päeval oma elu mõtestada.

Tõtt-öeldes ei ole mul tegelikult õigust sel teemal väga sõna võttagi. Nagu näete, olen ma ise oma elus kuni nende brasiilia internetilehtede lugemiseni ses osas suhteliselt radikaalne olnud. Kui suuri eksisamme ma oma elus siis teinud olen? Romantika, sügavat tähendust omav romantika eeldab ka seda, et osatakse väärtustada ja austada ka samme, mis said tehtud heas usus ja lootuses käituda õigesti.

Elu tragikomöödia ja eneseiroonia võivad maitsta ka hästi.
Raskem, vahel isegi kurb, on ühiste «mittedigitaalsete» sõprade jagamine. Pean silmas reaalseid lihast ja luust sõpru. Enda kogemusest võin öelda, et lahku minnes tuleb muuta palju muudki peale oma argikeskkonna. Tuleb õppida ka ausat mängu mängima.

Ärge pidage enesestmõistetavaks, et kõik teile olulised inimesed teid toetama jäävad, isegi kui teie olitegi lahkuminemisel see parem pool. Sageli tuleb teistes pettuda ja sellega leppida. Tuleb mõista, et see on tundlik teema – eksi vanad sõbrad jäävad tavaliselt oma esialgse sõbra ümber, aga sama kehtib ka sinu sõprade puhul.

See on inimomane viis näidata üles solidaarsust. Paar erandit kujuneb tutvuskonnas tavaliselt ikka välja, empaatiavõimelisi inimesi on me ümber alati. Oluline on aga endale tunnistada, et me elasime vahepeal laenatud maailmas.

Meeldib see sulle või ei, aga lahkuminek on ühe elutsükli lõpp. On inimesi, kes kuuluvad su eksi võrgustikku, ja tegelikult ei olegi paha, et pärast lahkuminekut loksuvad suhted tagasi oma kohale, nagu nad olid alguses.

Me kõik oleme kogenud, kuidas inimesed, kes me elus on teatud perioodil väga lähedased sõbrad olnud, on meid hiljem hüljanud ja unustanud. Aga ei tasu norutada, saa pettumusest üle. Lojaalsus hõimukaaslasele ei kao kuhugi, ka mitte praegusel postmodernsel digitaalsel Facebooki-Vkontakti-Orkuti-Skype´i-meilinduse ajastul.

*Valik João Lopes Marquesi varasemaid arvamuslugusid on koondatud kogumikesse «Minu ilus eksiil Eestis» ja «Minu väga ilus eksiil Eestis».

Tõlkinud Teve Floren